I maailmasõja algus (1. august 1914) kuni Tartu rahuleping (2. veebruar 1920)

By Iris8888

  • Esimese maailmasõja algus

    Inimkonna senise ajaloo suurima relvastatud konflikti algus. See katkestas ühiskondliku arengu. Sõja puhkemisel kogu maailmas hurraapatriootlik meeleolu, kuid Eestis oli asi erinev: 1) ei tuntud vajadust "usu, tsaari ja isamaa" eest sõtta minna, sest Venemaa ise polnud Eesti soovidele vastu tulnud + kardeti Venemaa võidu puhul šovinismi tõusu ja uut venestamislainet; 2) taheti ajaloolise vaenlase Saksamaa kaotust. Otsene sõjategevus puudutas Eesti alasid vähe, kuid kaaluti Eesti evakueerimist.

  • Ühiskondlike organisatsioonide loomine

    Rohke negatiivse kõrval tõi sõda kaasa siiski ka positiivset - rahvusliku liikumise elavnemise, millele andis tõuke ühiskondlike organisatsioonide loomine. Tähtsamateks neist olid Tallinnas Linnadeliidu Komitee ja Tartus Põhja-Balti Komitee. Ametlikult tegeleti Vene armee ja sõjapõgenike abistamise ning tagala korrastamisega, kuid varjatult ka rahvusluse propageerimise ja omaalgatusliku tegutsemise õpetamisega.

  • Esimest korda avalikult autonoomia nõudmine

    Jüri Vilms nõudis 1916. aastal esimest korda avalikult, et Eestile antaks Venemaa koosseisus rahvuslik autonoomia.

  • Veebruarirevolutsioon

    Maailmasõda oli viinud Venemaa krahhi äärele. Veebruari lõpul Petrogradis vallandunud toitlustusrahutused kasvasid kiiresti üle revolutsiooniks. Mässu mahasurumiseks pealinna saadetud sõjaväeosad läksid üle rahva poolele. Keiser loobus troonist ja Venemaast sai vabariik. Võim läks Ajutise Valitsuse kätte, kes üritas suunata riiki demokraatlikule arenguteele, kuid neid takistasid konfliktid nõukogudega (eriti mõjukas oli Petrogradi nõukogu - tugev vastukaal keskvõimule).

  • Streik ja miiting Tallinnas

    Eestisse jõudsid teated Petrogradis puhkenud rahutustest 2. märtsil, põhjustades Tallinnas ülelinnalise streigi ja 20 000 osalejaga miitingu. Vabastati poliitilisi vange ja kriminaalkurjategijaid, tapeti vanglaülemaid ja -valvureid, vanglad pandi põlema, rüüstati politsei- ja kohtuasutusi, tapeti ohvitsere ja politseinikke. Sama toimus ka teistes linnades, kus oli palju vene töölisi ja soldateid. Korratused likvideeriti ruttu, korravalve võttis oma õlule omaalgatuslikult loodud miilits.

  • Autonoomiaseaduse projekt ja demonstratsioon

    Märtsis 1917 Tartus toimunud rahvuslaste nõupidamisel seati kokku autonoomiaseaduse projekt ja esitati see Ajutisele Valitsusele kinnitamiseks. Petrogradis asjaajamine aga venis. Paljud mõjukad poliitikud ja ametnikud leidsid, et nii olulise seaduse võib anda ainult Venemaa Asutav Kogu. Asutava Kogu valimiste toimumine polnud veel kindel, otsustasid eestlased valitsusele survet avaldada.
    26. märtsil toimus Petrogradis hiiglaslik eestlaste demonstratsioon, mis avaldas muljet ka Vene valitsusele.

  • Määrus Eestimaa kubermangu juhtimise ajutise korra kohta

    1. märtsil ilmus Ajutise Valitsuse määrus Eestimaa kubermangu juhtimise ajutise korra kohta. Selle järgi ühendati Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermangu põhjaosa rahvuskubermanguks. Uue haldusüksuse etteotsa nimetas keskvalitsus kubermangukomissar Jaan Poska, nõuandvaks organiks sai demokraatlike valimiste teel moodustatud Ajutine Maanõukogu, täidesaatvaks eelmise poolt kujundatud Maavalitsus. Ühendati esmakordselt eestlaste asualad (v.a Narva linn ja Setumaa) ja juhtima hakkasid eestlased.

  • Oktoobripööre

    Enamlane Viktor Kingissepp võttis võimu Jaan Poskalt üle. Kõrgeimaks kohalikuks valitsusasutuseks sai Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee (eesotsas Jaan Anvelt). Selle otsustamisõigus oli piiratud, sest olulised otsused langetati keskkomitees Petrogradis. Asendati kohalikud omavalitsused töörahva saadikute nõukogudega, miilits ja Eesti rahvusväeosad Punakaardiga, kohtud tribunalidega (eirasid kõiki seadusi). Kujunes välja ühe partei diktatuur. Riigistamine. Tsensuur. Arreteerimised.

  • Maanõukogu otsus

    Maanõukogu rahvasaadikud kogunesid Toompeale ja üksmeelselt võeti vastu ajalooline otsus. Maanõukogu 15. novembri otsuses öeldi järgmist: 1) Eesti tulevase riigikorra määrab Eesti Asutav Kogu, 2) kuni Asutava Kogu kokkuastumiseni on ainus kõrgema võimu kandja Eestis Maanõukogu, 3) Eestis kehtivad ainult Maanõukogu kinnitatud seadused. See tähendas riiklike sidemete katkemist Venemaaga ja Maanõukogu muutumist kõrgeimaks seadusandlikuks võimuks Eesti pinnal. Maanõukogu aeti jõuga laiali.

  • Saksa pealetung

    Vene armee riismed eelistasid vastupanule kiiret põgenemist, enamlaste Punaarmee aga oli sakslaste peatamiseks liialt nõrk. Kahe nädalaga olid enamlased Eestist välja löödud. Suuremates keskustes - Haapsalus, Pärnus, Tartus, Viljandis ja mujal, samuti paljudes valdades võtsid rahvuslikud jõud põgenevatelt enamlastelt võimu üle veel enne sakslaste saabumist.

  • Päästekomitee loomine

    Riiklikult oli väga tähtis Päästekomitee loomine. See moodustati 19. veebruaril Maanõukogu vane- matekogu otsusega ning oli mõeldud tegutsemi- seks erakorralistes oludes, ennekõike aga iseseis- vuse väljakuulutamiseks. 3-liikmelise Päästekomi- tee koosseisu kuulusid tuntud ja kogenud poliiti- kamees Konstantin Päts, poliitikute nooremat põlvkonda esindav advokaat Jüri Vilms ning Maa- valitsuses andeka organisaatori maine pälvinud arst Konstantin Konik (1873–1936).

  • Iseseisvusmanifesti heaks kiitmine

    1. veebruaril kiitis vanematekogu heaks ise- seisvusmanifesti („Manifest kõigile Eestimaa rah- vastele") teksti, mille põhiautoriteks olid Juhan Kukk ja Ferdinand Peterson. Samal päeval tegid Päts ja Vilms katse sõita Haapsallu, et seal paikneva 1. Eesti polgu kaitse all manifest avalikult ette lugeda. Paraku jõudsid sakslased Haapsallu enne Päästekomiteed ning plaanist tuli loobuda. Järgmisel päeval ebaõnnestus ka sõit Tartusse.

  • Iseseisvusmanifesti ettelugemine

    1. veebruaril kell kaheksa õhtul luges Maanõukogu liige Hugo Kuusner iseseisvusmanifesti teksti End- la teatri juurde kogunenud rahvahulgale ette. Päev hiljem jõuti sama teha ka Viljandis.

  • Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse moodustamine

    1. veebruari õhtul moodustati Riigipanga hoones Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus, mis koosnes kõigi demokraatlike erakondade esindajatest. Peaministriks sai Konstantin Päts, tema asetäitjaks Jüri Vilms. Samal ajal trükiti Tallinnas iseseisvusmanifesti, mille valminud eksemplarid kleebiti kohe tänava- nurkadele ja kuulutustulpadele. Manifesti avaliku ettelugemiseni 24. veebruaril ei jõutudki, sest tuli tõkestada enamlaste põgenemist, luua kontakt Saksa vägedega, organiseerida korrapidamist.

  • Iseseisvuse katkemine ehk Saksa väed Tallinnas

    Reaalkooli trepil seisev Ajutise Valitsuse peaminis- ter iseseisvusmanifesti avalikult ette. Kohe pärast seda marssisid linna Saksa üksused ning Eesti üürike iseseisvus katkes ligi üheksaks kuuks.

  • Vene-Saksa rahuleping

    1. märtsil Brest-Litovskis sõlmitud Vene-Saksa rahuleping jättis endised Eesti- ja Liivimaa kubermangud küll Venemaale, kuid tegelikult polnud Venemaal siinsete aladega enam asja ning kogu võim läks Saksa sõjaväelaste kätte. Kehtima hakkas sõjaväeline diktatuur.

  • Revolutsioon Saksamaal ja Compiegne'i vaherahu

    Novembri algul puhkes Saksamaal revolutsioon, mis viis keisri kukutamisele ja sotsialistliku valitsuse loomisele. Uus valitsus kirjutas 11. novembril 1918 alla Compiegne'i vaherahule. Esimese maailmasõja lõpp pidi tegema lõpu ka Saksa okupatsioonile Eestis. Tallinnas toitlusrahutused.

  • Ajutise Valitsuse esimene legaalne koosolek ja Eesti Kaitseliidu loomine

  • Võim lõplikult eestlaste käes

    Lõplikult läks võim eestlaste kätte 21. novembril, vastavalt Riias sõlmitud Eesti-Saksa kokkuleppele. Päev varem oli uuesti astunud kokku Maanõukogu. Nüüdsest hakkas Eesti riiklus toimima tegelikult (de facto).
    Kuid omariikluse püsimajäämine polnud ikka veel kindel, sest enamlased koondasid idapiiri taga sõjalist jõudu Eesti alade taasvallutamiseks.

  • Vabadussõja algus

    Novembrirevolutsioon Saksamaal tugevdas Venemaa enamliku juhtkonna unistust kommunistlikust maailmarevolutsioonist. Selle vallandamiseks oli vaja ühendada Vene ja Saksa revolutsioonilised jõud, kuid kuna ühendus Saksamaaga kulges läbi iseseisva Eesti, Läti, Leedu ja Poola ja need jäid enamlaste plaanidele jalgu. Vabadussõda puhkes Punaarmee rünnakuga Narvale. Pärast esimeste kallaletungide tagasilöömist asusid Saksa väed Narvast lahkuma ja väiksed Eesti üksused olid sunnitud neile järgnema.

  • Punaarmee sissemarssimine Narva ehk ulatusliku edasitungi algus ja Eesti Töörahva Kommuuni väljakuulutamine

    1. novembril marssis Punaarmee Narva sisse. Sissetungile kodusõja ilme andmiseks kuulutas Moskva Narvas välja Eesti Töörahva Kommuuni – enamlaste sõnul iseseisva riigi (tunnistasid Venemaa ja Kommuuni nõukogu, mille eesotsas seisis Jaan Anvelt, täitis Kremlist tulevaid korraldusi.) Natsionaliseerimine ja Punane terror. Punaarmee edasitung jätkus - enamlaste kätte langesid veel Jõhvi, Rakvere, Võru, Valga, Tartu. Uue aasta künnisel ähvardas oht Tallinna, Paidet, Põltsamaad, Viljandit ja Pärnut.
  • Period: to

    Punaarmee pealetungi peatamine

    Rahvas sai aru, et keegi teine nende eest kodumaad ei päästa ning muutus ka kõhklejate suhtumine olukorda. Loodi vabatahtlikke üksusi, nagu Kalevlaste Malev, Kuperjanovi partisanid ja Skautpataljon (eriti suur roll uljatel kooliõpilast) ja koos välisabiga (Briti laevastik ja Soome vabatahtlikud) ning tänu Laidoneri tehtud ümberkorraldustele õnnestus 1919. aasta esimese nädalaga Punaarmee pealetung peatada ja anti enamlastele mitu valusat õppetundi.

  • Rahvaväe vastupealetungi algus

    1. jaanuaril algas Rahvaväe vastupealetung, mille põhijõuks olid soomusrongid. Hoogsate löökidega vabastasid soomusrongid koos Kuperjanovi partisanidega Tartu, Utrias maandatud meredessant tõrjus aga enamlased Narvast. Seejärel küll pealetung aeglustus, kuid 1. veebruaril hõivati pärast ägedat ja ohvriterohket Paju lahingut ülioluline raudteesõlm Valga. Samal päeval löödi enamlased välja ka Võrust ning veidi hiljem Petserist ja Alūksnest. Seega oli Eesti võõrvägedest puhastatud.
  • Period: to

    Sõjategevuse viimine Vene ja Läti territooriumidele

    Laidoner otsustas sõjapurustuste vältimiseks viia lahingutegevuse Vene ja Läti territooriumile. Kavatsus viidi ellu 1919. aasta mais mitme üheaegse operatsiooniga.
    1) Narva alt pealetungile läinud Vene valgete Põhjakorpus jõudis välja Petrogradi kaitseliinideni;
    2) Rahvavägi vallutas Pihkva;
    3) Eesti ratsaväe sügav läbimurre Võru alt Väina jõeni (Jēkabpilsini) ning sakslaste samaaegne pealetung Riia lähistel => Punaarmee põgenes ja enamliku Läti Nõukogude Vabariigi hävis (edukaim kolmest).
  • Period: to

    Landeswehr'i sõja algus ja ajutine relvarahu

    1. aasta juuni alguspäevadel Võnnu (Cēsis) lähedal kohtunud Eesti ja Saksa eelosad pidanuks asuma üheskoos jälitama itta taanduvaid enamlasi, ent omavaheline vaen osutus tugevamaks. Esimetes kokkupõrgetes saatis edu sakslasi, kes vallutasid Võnnu linna. Seejärel kehtestati Antandi esindajate nõudel ajutine relvarahu, kuid püsivat kokkulepet ei saavutatud ja mõlemad pooled kasutasid vaheaega uuteks lahinguteks valmistumiseks.
  • Period: to

    Landeswehr'i sõja teine etapp ehk Võnnu lahing

    Lahing algas sakslaste pealetungiga. Neli päeva kestsid ägedad lahingud ning alles Eesti varuüksuste saabumise järel sakslased taandusid. 23. juuni hommikul marssis Rahvavägi lahinguteta Võnnu linna. Eestlased nägid Landeswehr'i sõjas balti parunite sõjakuulutust, tekkis sõjavaimustus ja leiti, et Landeswehr'i purustamine tähendab jäädavalt orjusest vabanemist ja aitab tasuda ülekohtu ja alanduste eest. Ajalehed kutsusid üles sakslasi halastamatult hävitama, põgeneti väeosadest paruneid peksma.
  • Period: to

    Rahuläbirääkimiste algatamise idee ja ettepanek

    Loodearmee (endine Põhjakorpus) taandus Eesti poole ja Rahvavägi pidi üha enam võitlusse sekkuma. Eestlased ei tahtnud aga sõdida Venemaal, seda enam, et valged põlgasid Eestit ja lubasid pärast enamluse kukutamist hävitada ka selle. Tagalas kasvas sõjatüdimus, süvenesid majandusraskused ja tugevnes vasakerakondade rahupropaganda. Nii tekitas Vene valitsuse ettepanek alustada rahuläbirääkimisi elavat huvi. Septembri keskel toimunud esimene Eesti-Vene kohtumine Pihkvas lõppes siiski tulemusteta.
  • Period: to

    Loodearmee pealetung

    Rahuläbirääkimiste jätkumise katkestas oktoobris Loodearmee pealetung, milles oli Antandi nõudel sunnitud osalema ka Eesti. Petrogradi vallutamist kavandanud vene valgete rünnak lõppes aga enne Petrogradi jõudmist ja Punaarmee jõuline vastulöök tähistas valgete allakäigu algust. Võitlusvõime kaotanud Loodearmee lähenes kiiresti Eesti piirile. Valitsus otsustas Loodearmeelt relvad ära võtta. See otsus vabastas Eesti ebameeldivast liitlasest, kuid jättis Rahvaväe taas üksi vastamisi Punaarmeega.
  • Period: to

    Heitlused Narva pärast, Tartu rahukonverents ja vaherahuleping

    Punaarmee üritas Narvat vallutada, kuid see ei õnnestunud ja eestlaste kaitse jäi püsima. Samal ajal toimus Tartu rahukonverents. Eesti delegatsioon (juhtis Jaan Poska) taotles vaherahu sõlmimist, Eesti iseseisvuse tunnustamist ja idapiiri kindlaksmääramist. Piiriküsimuses puhkesid ägedad vaidlused, kuid Punaarmee rünnakute nurjumine Narvas sundis Vene diplomaate järele andma. 31.12 kirjutati vaherahulepingule alla. Vaherahu hakkas kehtima 3. jaanuaril 1920 10.30. Nii oli Vabadussõda lõppenud.

  • Tartu rahuleping

    Pärast 3. jaanuari veel terve kuu kestnud kõneluste tulemusena saavutasid Eesti esindajad mitmeid järeleandmisi. 2. veebruaril 1920 alla kirjutatud rahulepingus määrati kindlaks Eestile sobilik riigipiir, Vene valitsus saatis laiali kommunistlikud eesti väeosad, Venemaa eestlased said õiguse kodumaale tulla, Eesti vabanes kohustusest osaleda Vene välisvõlgade tasumisel ja sai 15 miljonit kuldrubla Venemaa kullavarudest ning mis kõige olulisem – Venemaa kinnitas, et tunnustab Eesti iseseisvust.

  • Kolmepoolsed kõnelused Prantsusmaa, Suurbritannia ja Venemaa vahel

    Pärast pikalt tegevusetult maailmas aset leidvate agressioonide jälgimist, seadsid Suurbritannia ja Prantsusmaa sihiks Saksamaa-vastase sõjalis-poliitilise liidulepingu Venemaaga. Kolmepoolsetel kõnelustel andis Moskva mõista, et soostub lepinguga juhul, kui talle jäetakse vabad käed Balti riikides, Ida-Poolas ja Bessaraabias, ennekõike peeti silmas Punaarmee viimist nendele aladele. Vaatamata asjaosaliste väikeriikide vastuseisule, kaldusid britid ja prantslased Kremli soove arvestama.

  • Molotovi-Ribbetropi pakt (MRP)

    Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov ja Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop kirjutasid Moskvas alla mittekallaletungi lepingule. MRP salajase lisaprotokolliga jagati omavahel Ida-Euroopa: Vene huvisfääri läksid Ida-Poola, Soome, Eesti, Läti ja Bessaraabia; Saksamaale jäid ülejäänud Poola alad ja Leedu. MRP tegi Nõukogude Liidust ja Saksamaast poliitilised ja sõjalised liitlased.

  • Saksamaa kallaletung Poolale ehk Teise maailmasõja algus

    1. septembril 1939 tungisid Saksa väed Poolasse ning see tähistas Teise maailmasõja algust.

  • Prantsusmaa ja Suurbritannia kuulutavad Saksamaale sõja

    Prantsusmaa ja Suurbritannia kuulutasid 3. septembril Saksamaale sõja, kuid Saksamaa piiridele koondatud lääneriikide väed jäid passiivseks.

  • Poola allveelaev Orzel siseneb Tallinna sadamasse

    Teise maailmasõja puhkedes säilitas Eesti valitsus range neutraliteedi, vältimaks riigi sattumist relvakonflikti. Esialgu näis selline poliitika otstarbekohane ning sõda põhjustas Eestile vaid väikesi majandusraskusi. Moskva aga ootas samal ajal ilmselt sobivat ettekäänet oma plaanide käivitamiseks Baltikumis. Selleks sai 15. septembril Tallinna sadamasse sisenenud Poola allveelaev Orzel. Kreml kasutas juhtunut selleks, et süüdistada Eestit neutraliteedi rikkumises.

  • Venemaa ründab Poolat

    Kaks nädalat pärast seda, kui Saksamaa väed tungisid Poola, ründas Poolat ka Punaarmee. Poola jagamist tähistas Wehrmachti ja Punaarmee ühine võiduparaad Brest-Litovskis. Demokraatlikud lääneriigid Nõukogude Liidule sõda ei kuulutanud ning see võimaldas Berliinil ja Moskval jätkata oma plaanide elluviimist.

  • Karl Selterile esitati nõudmine allkirjastada vastastikuse abistamise pakt

    1. septembril esitati kaubanduskokkuleppe sõlmimiseks Moskvasse sõitnud Eesti välisministrile Karl Selterile nõudmine allkirjastada vastastikuse abistamise pakt, mis annaks Nõukogude Liidule õiguse luua Eesti territooriumil sõjalaevastiku baasid.
  • Period: to

    Arutelu Tallinnas, Kliment Vorošilovi käskkiri, agressiooni ähvardus ning Kremli nõudmistega nõustumine

    25.-26. septembril arutati Moskva nõudmisi Tallinnas. Samal ajal rikkusid Nõukogude sõjalaevad ja -lennukid korduvalt Eesti piire.
    26.09 andis NL'i kaitserahvakomissar Kliment Vorošilov käskkirja, milles nõuti „võimsa ja otsustava löögi" andmist Eestile. Agressiooni alguseks määrati 29.09 ja Eesti idapiirile toodi ülisuured väed.
    Valitsus, sõjaväejuhid ja Riigikogu komisjonid leidsid, et Eestil pole sõjapidamiseks vajalikke ressursse ja välistoetust. Kremli nõudmised otsustati vastu võtta.

  • Baaside leping

    Osapooled lubasid hoiduda teineteisevastastest koalitsioonidest ning osutada üksteisele abi kallaletungi (ohu) korral. Eesti andis NL'ile rendile mitmed maa-alad mereväebaaside loomiseks, Moskva kohustus müüma Eestile soodustingimustel mitmesugust relvastust. Salajases lisaprotokollis täpsustati baasidesse toodavate vägede suurus (25 000 meest) ning anti Venemaale õigus kasutada 2 aasta jooksul Tallinna sadamat. Suuliselt kinnitasid venelased korduvalt, et pakt ei kahjusta Eesti suveräänsust.

  • Sõjaväelaste läbirääkimised

    Oktoobri algul 1939 toimusid Tallinnas Eesti ja Nõukogude sõjaväelaste läbirääkimised, et täpsustada baaside asukoha ja vägede sissemarsiga seotud küsimusi. Lisaks baasidele Saaremaal, Hiiumaal ja Paldiski ümbruses nõudsid punaväejuhid merebaasi loomist Rohukülla ning maaüksuste paigutamist ja lennuväljade ehitamist Eesti mandriossa. Kompromissina sai Venemaa õiguse rajada täiendavad baasid Rohukülla, Kloogale ja Laulasmaale ning varulennuväljad Kehtnasse ja Kuusikule.
  • Period: to

    Baaside lepingud Lätis (5.10.1939) ja Leedus (10.10.1939)

    Baaside lepingud suruti peale ka Lätile (allkirjastas 5.oktoobril) ja Leedule (allkirjastas 10.oktoobril).

  • Baltisakslaste lahkumine (Umsiedlung)

    Eesti siseelus olulisimaks sündmuseks baaside ajal kujunes baltisakslaste lahkumine (Umsiedlung). 6.10.1939 mainis Hitler kõnes, et Ida- ja Kesk-Euroopa saksa rahvusgrupid paigutatakse ümber Saksamaale ning järgneva 7 kuuga lahkuski Eestist 12 660 baltisakslast + u 1000 eesti soost kadakasakslast. Seega lakkas baltisaksa rahvusgrupp olemast. See vapustas tõsiselt avalikkust, kahandas ühiskonna majanduslikku ja vaimset potentsiaali ning tugevdas kuuldusi Balti riikide Moskvale mahamüümise kohta.

  • Vene miinilaevad ja Balti sõjalaevastiku põhijõud Tallinna sadamas

    1. oktoobril saabusid Tallinna sadamasse kolm Vene miinilaeva, millele peagi järgnesid Balti sõjalaevastiku põhijõud. Laevastiku suurust teada ei ole.

  • Maavägede sissemarss

    Maavägede sissemarss Eestisse algas 18. oktoobril. Narva lähistel riigipiiri ületanud punaväed liikusid Paldiskisse ja Haapsallu; Irboska juures üle piiri tulnud üksused suundusid Võru, Pärnu ja Virtsu kaudu Saare- ja Hiiumaale. Esialgu paigutati Eestisse 14 000 punaväelast ja 337 soomusmasinat, mõne pärast järgnes 255 sõjalennukit koos personaliga
  • Period: to

    Talvesõda

    Ka Soomele püüdis Venemaa baaside lepingut peale suruda, kuid seal oli parlament nende nõudmistele resoluutselt vastu. Nii alustas Venemaa 30.11.1939 sissetungi Soome, vallandades Talvesõja. Soome suutis üksinda hiiglaslikule agressorile suuri kaotusi tekitada ja sundida Kremlit tagasi tõmbuma. 13.03.1940 sõlmitud rahulepinguga pidi Soome küll loovutama u 10% oma territooriumist ja rentima Punaarmeele Hanko ps-e, kuid säilitas iseseisvuse ning jäi ka suvel 1940 idanaabri agressioonist puutumata.

  • Valitsuse vahetus (Kaarel Eenpalu -> Jüri Uluots)

    Tunnetades senisest selgemini Eesti ohustatust, hakkasid võimulolijad otsima võimalusi valitsuse sotsiaalkandepinna laiendamiseks. Peaministri kohalt astus tagasi ebapopulaarne Kaarel Eenpalu ja uue kabineti kujundas professor Jüri Uluots (1890-1945). Siiski näitasid ka uue valitsuse esimesed sammud, et demokraatia juurde tagasi pöördumist ei maksa lähiajal oodata. Endiselt kehtisid kaitseseisukord, poliitilise tegevuse keeld, kirjasõna tsensuur ja muud piirangud.

  • Nõukogude Liidu ultimaatum Balti riikidele

    1. aasta aprillis koondus maailma tähelepanu sõjategevusele Lääne-Euroopas. Seda aega kasutas Moskva selleks, et valmistuda Eesti, Läti ja Leedu okupeerimiseks. Alustati suhete teravdamisest ja tehti sõjalisi ettevalmistusi. 16. juunil esitas Nõukogude Liit Eestile ultimaatumi, nõudes täiendavate Punaarmee väekoondiste paigutamist tähtsamatesse keskustesse ning Moskvale meelepärase valitsuse moodustamist. Kuna sõjaline vastupanu oli lootusetu, alistusid Balti riikide valitsused hääletult.

  • Okupatsiooniarmee saabumine Eestisse ja Narva diktaat

    1. juuni varahommikul tuli üle Eesti piiri 90 000 okupatsiooniarmee sõdurit. Kõikidesse suurematesse asulatesse paigutati Nõukogude garnisonid, baasivägede kontrolli alla läks Tallinn. Kindral Laidoner sunniti Narvas toimunud kohtumisel punaväe juhtidega kirjutama alla Narva diktaadile. Sellega anti kontroll kõigi ühendusteede ja sidekanalite üle Punaarmee kätte, keelustati meeleavaldused ja rahvakogunemised ning kästi eraisikuil loovutada relvad (see oli mõeldud Kaitseliidu relvitustamiseks).

  • Stalini eriesindaja Andrei Ždanov tegi Eesti vasakmeelsetele ülesandeks korraldada meeleavaldus Moskva ultimaatumis esitatud nõudmiste toetuseks. 21. juunil koguti Tallinna Vabaduse väljakule mõnituhat inimest. ...

    Käidi nii Toompeal kui ka Kadriorus ja nõuti Uluotsa valitsuse asendamist Nõukogude-sõbraliku kabinetiga. Kadriorust lahkudes kutsusid mõned venemeelsed teisi üles revolutsiooni tegema. Seda järgis vaid väike osa demonstrante, kuid tänu punaväelaste toetusele võeti üle valitsushooned, politseijaoskonnad & ajalehtede toimetused, Patarei vanglast vabastati paarkümmend Nõukogude salakuulajat ja terroristi, Pika Hermanni tornis asendati sinimustvalge punalipuga ja puhkes tulevahetus sidepataljoniga.

  • Vares-Barbaruse valitsuse ametisse nimetamine

    Samal õhtul andis toimuvast šokeeritud president Päts allkirja otsusele, millega nimetati ametisse uus valitsus. Valitsusse kuulusid vasaksotsialistid ja vasakmeelsed haritlased. Valitsuses polnud ühtegi kommunisti ja nende võimuletulekule ei viidanud ka NL'i saatkonnas koostatud valitsuse töökava, milles räägiti vaid kodanikuõiguste kindlustamisest, ainelise heaolu suurendamisest, rahvuskultuuri edendamisest ja heanaaberlike suhete arendamisest välisriikidega.
  • Period: to

    Riigikogu laialisaatmine ja Riigivolikogu valimised

    Juuli esimestel päevadel saadeti laiali Riigikogu ja kuulutati välja Riigivolikogu valimised (Riiginõukogu ei moodustatud). Propaganda Moskva-meelsete kandidaatide toetuseks, rahvusliku opositsiooni kandidaadid tõrjuti kõrvale. 14.-15. juulil toimunud Balti valimised (ühel ajal 3 riigis) olid ehtnõukogulikud: üles seati ainult üks kandidaat, valijaid hirmutati ja tulemusi võltsiti. Tagajärjed etteaimatavad:Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaatide poolt hääletas väidetavalt 92,5% valimas käinutest.

  • ENSV väljakuulutamine

    1. juulil kuulutas kommunistlik Riigivolikogu välja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi (ENSV) ja otsustas paluda selle vastuvõtmist Nõukogude Liidukoosseisu. 6. augustil langetas NSV Liidu Ülem- nõukogu - „rahuldades eesti rahva palve" - otsuse ühendada Eesti Nõukogude Liiduga (paar päeva varem oli samal moel ühendatud Leedu, Läti ja Moldaavia). Sellega jõudis Eesti annekteerimine Venemaa poolt lõpule.

  • Juuniküüditamine

    Nõukogude Liidu repressiivpoliitika kulminatsiooniks oli 1941. aasta 14. juuni massiküüditamine, mis toimus korraga kõigis kolmes Balti riigis. Eestist deporteeriti umbes 10 000 inimest: täisealised mehed saadeti vangilaagreisse, naised, lapsed ja vanurid aga asumisele Siberi kolhoosiküladesse. Enamik 1940/41 aastal arreteeritutest ja küüditatutest tapeti või hukkus Venemaal.
  • Period: to

    Suvesõda

    22.06.1941 puhkenud Vene-Saksa sõja algul kandis Punaarmee suuri kaotusi ja taandus korratult. Sakslased tungisid Soome laheni ja hõivasid augusti keskel Narva. Seejärel koondus sakslaste tähelepanu Balti sõjalaevastiku peabaasile Tallinnale. Pärast nädalat lahinguid jättis Punaarmee 28.08 Tallinna maha. Veidi jätkusid võitlused Lääne-Eesti saartel, kuid omadest äralõigatud punaväelased ei pidanud kaua vastu. Eesti pinnal toimuvas sõjas lõid aktiivselt kaasa ja ründasid Punaarmeed metsavennad.

  • Saksa okupatsiooni algus ehk Eesti kindralkomissariaadi loomine

    Eesti allutati Berliinis tegutsevale okupeeritud idaalade ministeeriumile, mida juhtis Tallinnast pärit baltisakslane Alfred Rosenberg. Eestist, Lätist, Leedust ja Valgevenest moodustati Ostlandi riigikomissariaat, mis koosnes neljast kindralkomissariaadist, sh Eesti kindralkomissariaat. Eesti kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann suhtus eestlastesse küll hästi, kuid ennekõike viis ta siiski ellu Berliini poliitikat. Abistava institutsioonina loodi Eesti omavalitsus, mida juhtis Hjalmar Mäe.

  • "Eesti on juudivaba"

    Saksa julgeolekuteenistus teatas Berliinile, et Eesti on juudivaba. Kui varem oli tapetud peamiselt kommuniste ja peatselt ka rahvuslasi, anglofiile ja sõjavastaseid, siis edasi liiguti juutide ning ka mustlaste massilise hävitamise juurde. Kui 1. juuli seisuga Eestis enam ühtegi juuti järel polnud, hakati neid Euroopast siia vangilaagritesse ja tapmisele juurde tooma. Eestis tapeti üle 10 000 Euroopa juudi.

  • Eesti SS-leegioni asutamine

    Augustis 1942 kuulutati välja Eesti SS-leegioni asutamine. See ei osutunud kuigi populaarseks, sest eestlased olid selleks ajaks sakslaste poliitikas sügavalt pettunud.

  • Noormeeste sundvärbamine, sundmobilisatsioon ja ptaljon Narva Ukraina steppides

    Kuna vabatahtlike värbamine ähvardas läbi kukkuda, kuulutas Eesti Omavalitsus märtsis 1943 välja noormeeste sundvärbamise ning sama aasta lõpul osalise sundmobilisatsiooni (hoolimata rahvusvahelise õiguse keelust okupeeritud riigi kodanikke mobiliseerida). 1943. aasta suvel saadeti leegioni esimene allüksus rindele. Võitlustes paistis pataljon küll silma, kuid kandis ka ränki kaotusi, kusjuures eesti meeste kangelassurm Ukraina steppides ei aidanud kuidagi kaasa rahvuslike püüete teostumisele.

  • 20. Eesti SS-diviisi moodustamine

    Sundvärbamise ja mobilisatsiooni tulemusena kasvas leegionäride arv 1944. aasta alguseks 11 000 meheni ning neist moodustati 20. Eesti SS-diviis.
  • Period: to

    Punaarmee üldpealetung idarinde põhjalõigus, üldmobilisatsioon ja võitlus Narva pärast

    1. aasta jaanuaris algas Punaarmee üldpealetung. Vapustatud ja suures vähemuses sakslased taandusid kiirelt Eesti poole. 30.01 kuulutas Eesti Omavalitsus välja üldmobilisatsiooni, mida asusid toetama ka rahvuslikud ringkonnad. EV viimane seaduslik peaminister Jüri Uluots kutsus raadio kaudu rahvast üles sõtta minema. 2.02 rajasid venelased Narva jõe läänekaldale mitu sillapead. Punaarmee juhtkond kavandas ka kiiret edasitungi Tallinna suunas. Võitlus Narva pärast vältas aga ligi seitse kuud.

  • Jalaväerügement 200 loomine

    1. aasta algul moodustati Soome armees eesti vabatahtlikest koosnev Jalaväerügement 200, mis sama aasta suvel osales tõrjelahingutes Karjalas. Kokku teenis Soome armees umbes 3500 eestlast; neist rohkem kui pooled naasid 1944. aasta augustis kodumaale, et kaitsta Eestit Punaarmee uue sissetungi eest.
  • Period: to

    Punaarmee pealetung, venelaste rünnaku tõrjumine auvere sillalt, Narva vallutamine ja Sinimäed

    Saksa väeosi viidi Narva alt ära, täiendust saanud Punaarmee aga valmistus uueks pealetungiks. Siis leidis Saksa väejuhatus, et Narva jõe joont hoida pole enam võimalik, ning tõmbas vägesid tagasi. 24.07 tõrjusid eestlased punaste rünnaku Auvere sillalt, ent päev hiljem ületasid venelased Narva jõe ja marssisid 26.07 nende eneste hävitatud Narva. Sakslased taganesid Tannenbergi liinile, mille võtmeks Vaivara Sinimäed. Seal ägedad lahingud. 10. augustil lõppes venelaste pealetung Sinimägedes.

  • Punaarmee hõivab Tartu

    Augusti keskel jõudsid Pihkva piirkonnas pealetungi alustanud punaväelased Lõuna-Eestisse. Pärnu poole liikunud Vene väed peatati Väikesel Emajõel, kuid Tartu kaitsmiseks ei jätkunud sakslastel jõudu. Narva rindelt Tartu alla toodud improviseeritud võitlusgrupid suutsid vastase pealetungi üksnes aeglustada, mitte seisata. 25. augustil hõivas Punaarmee Tartu ning ületas Kärevere silla kaudu Emajõe, üritades liikuda edasi Jõgeva poole.
  • Period: to

    Okupeerimine venelaste poolt ja Suur Põgenemine

    22.09 hommikul sisenesid Nõukogude tankid Tallinna ning pärastlõunaks oli Eesti pealinn punaväelaste käes. Järgnes kogu mandriosa okupeerimine: üksteise järel langesid Viljandi, Pärnu, Paldiski ja Haapsalu. Virtsu langes alles 26.09. 1944. aasta septembris kulmineerus Suur põgenemine, Eestist lahkus kuni 80 000 inimest. Pikema pausita vallutas Punaarmee ka Hiiumaa, Muhu ja suurema osa Saaremaast, kuid alles 24.11 jõudis Eesti laskurkorpus välja Sõrve poolsaare lõunatippu.