Eesti iseseisvumine

By RasmusA

  • I maailmasõja algus

    Eestlasi osales sõjas ligi sada tuhat. Just maailmasõja tõttu toimunud Vene impeeriumi lagunemine lõi Eestile võimaluse iseseisvuda.

  • Autonoomiaseaduse projekt

    Märtsis 1917 Tartus toimunud rahvuslaste nõupidamisel seati kokku autonoomiaseaduse projekt ja esitati see Ajutisele Valitsusele kinnitamiseks. Petrogradis hakkas aga asjaajamine venima. Paljud mõjukad poliitikud ja ametnikud leidsid, et sedavõrd olulise seaduse võib anda ainult Venemaa Asutav Kogu. Kuna aga Asutava Kogu valimisedki olid küsimärgi all, otsustasid eestlased survet avaldada. See viis Petrogradi eestlaste demonstratsioonini.

  • Venemaa Veebruarirevolutsioon

    1. aasta veebruari lõpul Petrogradis vallandunud toitlusrahutused kasvasid üle revolutsiooniks. Mässu mahasurumiseks pealinna saadetud sõjaväeosad läksid üle rahva poolele. Keiser loobus troonist ja Venemaast sai vabariik.

  • Eestlaste demonstratsioon Petrogradis

    1. märtsil 1917 toimus Petrogradis hiiglaslik demonstratsioon. Rahvuslike sinimustvalgete ja revolutsiooniliste punalippude all marssis 40000 hästi organiseeritud ja rangelt korda pidavat inimest, sh ligi 15000 relvastatud sõdurit, nõudes Eestile autonoomiat.

  • Määrus Eestimaa kubermangu juhtimise ajutise korra kohta

    Ajutise Valitsuse määrus Eestimaa kubermangu juhtimise ajutise korra kohta ilmus neli päeva pärast Eestlaste meeleavaldust Petrogradis. Selle järgi ühendati Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermangu põhjaosa ühtseks rahvuskubermanguks. Uue haldusüksuse etteotsa asus keskvalitsuse poolt ametisse nimetatud kubermangukomissar Jaan Poska.

  • Maanõukogu esimene koosolek

    1917 mai lõpul toimusid Maanõukogu (Maapäeva) - Eesti esimese parlamentaarse rahvaesinduse - valimised. Maanõukogu omakorda seadis ametisse täidesaatvat võimu teostava Maavalitsuse. Esialgu juhtis seda tuntud kooli- ja põllumees dr Jaan Raamot, hiljem Konstantin Päts.
  • Period: to

    Oktoobrirevolutsioon

    Oktoobrirevolutsioon ehk oktoobripööre oli Petrogradis toimunud riigipööre, mille käigus bolševikud kukutasid Venemaa Ajutise Valitsuse. Pärast seda, kui tallinlased olid teada saanud Ajutise Valitsuse kukutamisest, võttis enamlane Viktor Kingissepp 27. oktoobril võimu kubermangukomissar Jaan Poskalt üle. Kõrgeimaks kohalikuks valitsusasutuseks sai Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, mille eesotsas seisis Jaan Anvelt.

  • Maanõukogu 15. novembri otsus

    Maanõukogu 15. novembri otsuses öeldi järgmist:
    1) Eesti tulevase riigikorra määrab Eesti Asutav Kogu
    2) Kuni Asutava Kogu kokkuastumiseni on ainus kõrgema võimu kandja Eestis Maanõukogu
    3) Eestis kehtivad ainult Maanõukogu kinnitatud seadused.

  • Saksa pealetung

    Vene armee riismed eelistasid Saksa pealetungi vastupanule kiiret põgenemist, enamlaste Punaarmee aga oli sakslaste peatamiseks liiga nõrk. Suuremates keskustes (Haapsalu, Pärnu, Tartu, Viljandi jm), samuti paljudes valdades võtsid rahvuslikud jõud põgenevatelt enamlastelt võimu veel enne sakslaste saabumist.

  • Päästekomitee loomine

    Päästekomitee moodustati vanemate kogu otsusega ning oli mõeldud tegutsemiseks erakorralistes oludes, ennekõike aga iseseisvuse väljakuulutamiseks. Koosseisu kuulusid teiste hulgas tuntud ja kogenud Konstantin Päts, poliitikute noormat põlvkonda esindav advokaat Jüri Vilms ning Maavalitsuses andeka organisaatori maine pälvinud arst Konstantin Konik.

  • Iseseisvusmanifest

    1. veebruaril kiitis vanematekogu heaks iseseisvusmanifesti („Manifest kõigile Eestimaa rahvastele”) teksti (autoriteks Juhan Kukk ja Ferdinand Peterson). Katsed Haapsalus ja Tartus manifest ette lugeda ebaõnnestusid. Maakonnalinnadesse saadeti laiali koopiad, tehes kohalikele rahvuslastele ülesandeks manifest esimesel sobival võimalusel ette lugeda.

  • Iseseisvusmanifesti ettelugemine Pärnus

    Esimesena loeti „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele” tekst ette Pärnus 23. veebruari õhtul kell kaheksa. Lugejaks oli Hugo Kuusner, lugemine toimus Endla teatri juures.

  • Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse moodustamine

    1. veebruari varahommikul ilmusid Tallinna tänavaile rahvusmeelsete sõjaväelaste, miilitsameeste ja koolipoiste patrullid. Mitmel pool puhkesid tulevahetused enamlaste ja rahvuslaste vahel. Järk-järgult läks suurem osa linnast rahvuslike jõudude kontrolli alla. Sama päeva õhtul moodustati iseseisvuslaste keskuseks kujunenud Riigipanga hoones Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus, mis koosnes kõigi demokraatlike erakondade esindajatest. Peaministriks sai Konstantin Päts, asetäitjaks Jüri Vilms.

  • Iseseisvusmanifesti ettelugemine Tallinnas

    1. veebruaril lehvisid majadel rahvuslipud, helistati kirikukelli, peeti jumalateenistusi ja kooliaktusi. Keskpäeval toimus sõjaväeparaad, mille sissejuhatuseks luges Reaalkooli trepil Ajutise Valitsuse peaminister Konstantin Päts avalikult ette iseseisvusmanifesti. Kohe pärast seda marssisid linna Saksa üksused ning Eesti iseseisvus katkes ligi üheksaks kuuks.

  • Vene-Saksa rahuleping

    1. mätsil Brest-Litovskis sõlmitud Vene-Saksa rahuleping jättis endised Eesti- ja Liivimaa kubermangud küll Venemaale, kuid tegelikult polnud Venemaal siinsete aladega enam asja ning kogu võim läks Saksa sõjaväelaste kätte. Kehtima hakkas sõjaväeline diktatuur.

  • Compiègne'i vaherahu

    Novembri alguses 1918 puhkes Saksamaal revolutsioon, mis viis keisri kukutamisele ja sotsialistliku valitsuse loomisele. Uus valitsus kirjutas 11. novembril 1918 alla Compiègne'i vaherahule. Esimese maailmasõja lõpp pidi tegema lõpu ka Saksa okupatsioonile Eestis.

  • Eesti Kaitseliidu loomine

    1. novembril 1918 toimus üle mitme kuu esimene Ajutise Valitsuse legaalne koosolek. Samal õhtul alustas tegevust Eesti Vabariigi esimene relvastatud kaitsestruktuur: Johan Pitka ja kindral Ernst Põdderi eestvedamisel põranda all loodud Eesti Kaitseliit.

  • Eesti-Saksa kokkulepe Riias

    Vastavalt Riias sõlmitud Eesti-Saksa kokkuleppele läks 21. novembril võim lõplikult eestlaste kätte. Päev varem oli astunud kokku Maanõukogu. Nüüdsest hakkas Eesti riiklus toimima tegelikult (de facto).

  • Vabadussõja puhkemine

    Vabadussõda puhkes 28. novembril 1918 Punaarmee rünnakuga Narvale. Pärast esimeste pealetungide tagasilöömist asusid Saksa väed Narvast lahkuma ning väikesearvulised Eesti üksused olid sunnitud neile järgnema. 29. novembril marssis Punaarmee Narva sisse. Hõivati Narva, seejärel langesid Jõhvi, Rakvere, Võru, Valga ja Tartu. Uue aasta künnisel ähvardas oht Tallinna, Paidet, Põltsamaad, Viljandit ja Pärnu. Eesti ebaedu põhjuseks oli vastase ülekaal ja rahva uskmatus sõjapidamise võimalikkusesse.

  • Rahvaväe vastupealetung

    Kui rahvuslastele sai selgeks, et keegi teine nende kodumaad päästma ei tule, algas vabatahtlike üksuste loomine. Positiivselt mõjutas Vabadussõja käiku ka välisabi - Eestisse saabusid Briti laevastikueskaader ja Soome vabatahtlikud - ning Rahvaväe juhtimise ümberkorraldamine. Sõjavägede ülemjuhatajaks nimetatud Johan Laidoner muutis senise poolstiihilise partisanivõitluse sihipäraseks sõjategevuseks. 7. jaanuaril algas Rahvaväe vastupealetung, mille põhijõuks olid soomusrongid.
  • Period: to

    Landeswehri sõda

    Landeswehri sõda oli Eesti Vabadussõja raames 5. juunist 1919 kuni 3. juulini 1919 kestnud konflikt Lätis paikneva Saksa väekoondisega, mille koosseisu kuulus ka baltisakslastest koosnev väekoondis Landeswehr. Saksa vägede juhiks oli kindral Rüdiger von der Goltz, kelle sihiks oli enamluse kukutamine Venemaal. Baltisakslased viisid Lätis läbi riigipöörde ja kukutasid Ulmanise valitsuse. Eestlastel ja sakslastel tekkis omavaheline konflikt, kust väljusid Võnnu lahingu järel võitjatena eestlased.

  • Võnnu lahing

    Võnnu lahing algas sakslaste pealetungiga. Neli päeva kestsid ägedad lahingud ning alles Eesti varuüksuste saabumine viis sakslaste kindrali Goltzi järeldusele, et operatsioon on ebaõnnestunud. Seetõttu said sakslased korralduse taanduda ning 23. juuni hommikul marssisid Rahvaväe üksused lahinguteta sisse Võnnu linna. Lahingu võitjateks olid eestlased ning seetõttu tähistatakse 23. juunit Eestis võidupühana.

  • Loodearmee pealetung

    1. oktoobril 1919 alustas Loodearmee pealetungi Petrogradile, milles Eesti Atlandi nõudel sunnitud osalema oli. Petrogradi vallutamist kavandanud vene kindralite rünnakuhoog lõppes enne eesmärgini jõudmist ning Punaarmee jõuline vastulöök tähistas valgete agoonia algust. Võitlusvõime minetanud Loodearmee veeres Eesti piiri poole. Rahvavägi jäi silmitsi Punaarmeega. Detsembris algasid heitlused Narva pärast. Konflikt kestis aasta lõpupäevini, kuni kõik mängu pannud Punaarmee lüüa sai.

  • Vabadussõja vaherahu

    Samal ajal kui Narva all peeti kaitselahinguid, toimus Tartu rahukonverents. Eesti delegatsioon, mida juhtis Jaan Poska, taotles vaherahu sõlmimist, Eesti iseseisvuse tunnustamist ja idapiiri kindlaksmääramist. Piiriküsimuses puhkesid vaidlused, kuna enamlased nõudsid endale kogu Setumaad ja suurt osa Virumaast. Kuid Punaarmee rünnakute nurjumine Narva all sundis Vene diplomaate järelandlikkusele ning 31. detsembril kirjutati rahulepingule alla. Vaherahu hakkas kehtima 3. jaanuaril 1920.

  • Tartu rahu

    Pärast 31. detsembri vaherahu jätkusid rahukõnelused Tartus. Kuu kestnud vaidluste tulemusena saavutasid Eesti esindajad mitmeid järeleandmisi. 2. veebruaril 1920 alla kirjutatud rahulepingus määrati kindlaks Eestile sobilik riigipiir, Vene valitsus saatis laiali kommunistlikud eesti väeosad, Venemaa eestlased said õiguse kodumaale tulla, Eesti vabanes Vene välisvõlgade kohustusest, sai 15 mln kuldrubla ja Venemaa kinnitas, et „tunnustab ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust.”