Klahvpillide ajalugu

Esimene orel

250 BCE

Oreli juured on muinasajas, sugulaseks ja prototüübiks võib pidada paaniflööti. Paaniflööt koosneb mitmest vilest ühisel vilereal. Orelil on ühisel tuulepõhjal mitu vilet, mis moodustavad oreliregistri. Vana-Roomas oli kasutusel vesilõõtsinstrument ehk hydraulis. Oreli leiutajaks peetakse Aleksandria mehaanikut Ktesibiost (umbes 250 eKr).

Rataslüüra

1240

Rataslüüra ehk hurdy gurdy on keskaegne keelpill, mille keeled paneb helisema nahaga ületõmmatud vändaga pööratav ratas. Ratas funktsioneerib viiulipoognasarnaselt ning pilli kõla on lähedane viiuli omale. Meloodiat mängitakse klahvide abil, mis suruvad kiilukujulisi puitdetaile keelte vastu, muutes nende kõrgust.

Klavikord

1410

Klavikord on vanim klahvpill oreli ja klavessiini järel, see leiutati 15. sajandi alguses. Klavikord oli populaarne 16.–18. sajandil, peamiselt saksakeelsetel aladel, Skandinaavias ja Pürenee poolsaarel. Pill kadus laiemast kasutusest 1850. aasta paiku.

Kariljon

1560

Muusikainstrumendina võeti kariljon kasutusele 16. sajandil Madalmaades. Esimene kariljon on teada Flandriast, kus üks "hull" mängis muusikat Oudenaarde raekoja kelladel, kasutades selleks kangidega klaviatuuri.

Klavessiin

1650

Klavesiin on muusikainstrument, mille heli tekitavad pinguldatud võnkuvad keeled, mida klahvidele vajutamisega näpitakse plektroniga . Klavessiini kõla on pinisev ja kustub kiiresti. Eri paigus valmistatud klavessiinid võivad kõlalt ja tämbrilt erineda. Suurematel klavessiinidel on mitu registrit ja manuaali. Tänapäeval kasutatakse seda instrumenti tihti vanamuusika esitamisel.

Esimene klaveri leiutaja

1700

Klaver on ilmselt üks maailma tuntumaid pille. Ta sündis umbes aastal 1700, tema leiutajaks peetakse itaallasest pillimeistrit Bartolomeo Cristoforit. Oma nime sai klaver väga huvitaval moel. Nimelt kutsuti uut pilli algul itaalia keeles pianoforte `ks. Nimi tuleb aga sellest, et pillil saab mängida nii vaikselt (piano) kui ka valjusti (forte).

Esimene hormoonium

1805

Harmooniumil nagu orelil on registrid, kuid erinevalt orelist pole tal vilesid. Harmooniumil võib olla 1–2 manuaali, 3–20 registrit. Harmoonium on suhteliselt "noor" instrument. Esimesed harmooniumid võeti kasutusele 19. sajandi algul. Harmoonium on oreli sugulane. Tema heli meenutab oreli oma, kuid tehniliselt sarnaneb pill rohkem akordioniga.

Esimesed akordinid

1821

Esimene akordioni leiutaja oli Christian Friedrich Ludwig Buschmann 1821. aastal. Akordijonit mängiti kangitaoliste klahvide abil. Akkordion'i, millel olid saateakordid samal põhimõttel nagu Buschmannil, lõi Viini muusik Cyrillius Demian aastaid hiljem. 1852. aastal lisas Busson pillile klaveritüüpi klahvistiku.

Akordionist

1821

Akordion on käeshoitav lestkeeltega pill, kus heli tekitavad häälestatud teraslehekesed, mis võnguvad, kui lõõtsad suruvad õhu nende vahelt läbi. Paremal pool lõõtsa on klaviatuur või nupuread meloodia mängimiseks, vasakul pool nupuread bassinootide ja -akordide mängimiseks. Akordionimängijat nimetatakse akordionistiks.

Esimene süntesaator

1876

1876 leiutas Elisha Gray, üks telefoniaparaadi leiutajatest, esimese elektrilise muusikasüntesaatori – "muusikalise telegraafi". "Muusikaline telegraaf" oli tema telefonitehnoloogia üks juhuslikke kõrvaltooteid. Gray avastas juhuslikult, et on võimalik juhtida heli, mis lähtus võnkuvast elektromagnetilisest vooluringist, ning avastas sellega esimese üksiku tooni ostsillaatori. "Muusikalises telegraafis" kasutati ostsillaatoritena terasvardaid.

Mellotron

1960

Mellotron on 1960. aastate algusest alates Suurbritannias Birminghamis Mellotronicsi toodetud polüfooniline elektromehaaniline ning sämplipõhine (ingl sample playback) iseloomuliku helipildiga analoogklahvpill. Tihti peetakse mellotroni esimeseks sämplipõhiseks pilliks, mis on siiski ekslik, sest maailma esimene selline klahvpill on Chamberlin, mille alusel mellotron on loodud. Arvamus on ilmselt tingitud asjaolust, et mellotron on lihtsalt laiemalt kasutusel ja levinud.

Elektriliste klahvpillide tähelend

Period: 1960 to 2020

Süntesaator on elektrooniline instrument, kus elektrisignaal muundatakse kuuldavaks heliks. Süntesaatori ajalugu algab koos teiste elektriliste seadmetega 19. sajandi teisest poolest, kui hakati katsetama elektrivoolu võimalusi heli tekitamisel.