File63764022 1246d02d

Kirjandus 1940-1960

By facebooker_1174513925916252

  • Kirjandus Eestis peale teist maailmasõda

    1. aasta juunis alanud Nõukogude Liidu okupatsioon, II maailmasõja kandumine Eestisse ja uue Nõukogude okupatsiooni kartuses 1944 vallandunud põgenemislaine katkestasid kirjanduse loomuliku arengu ja lõhestasid selle peaaegu pooleks sajandiks kahte eraldatud ossa.

  • -1941

    1940–41 ilmus uudiskirjandust vähe, ajasündmused kajastusid ainult luules (J. Sütiste poeem „Maakera pöördub itta”, Jaan Kärneri ja Mart Raua luuletused), proosat ei suutnud uued nõuded veel mõjutada, neile vastas vaid 19. sajandi lõpu proletaarset miljööd kujutav Juhan Madariku romaan „Vabariik” (1941). 1940 ilmus Karl Ristikivi „Võõras majas” ja 1941 Hugo Raudsepa „Viimne eurooplane”. Sõja alguses 1941 vallandunud Nõukogude terrori ohvriks langes Jüri Parijõgi, kadunuks jäi Julius Oengo, vangi

  • -1944

    Saksa okupatsiooni ajal kirjastamisolud paranesid (tegutsesid Eesti Kirjastus (Tallinnas) ja Tartu Eesti Kirjastus) ja tsensuur ei seadnud ilukirjandusele kuigi rangeid piiranguid. Kuigi Loomingu ilmumine oli 1941–44 katkenud, virgutas kirjanduselu Henrik Visnapuu toimetatud koguteos „Ammukaar” (I–II, 1942–43), millele tegi kaastööd enamik kodumaale jäänud kirjanikke.

  • ENSV kirjanike liit

    1943 asutati Moskvas Eesti Nõukogude Kirjanike Liit ja avaldati kuus numbrit almanahhi Sõjasarv (1943–44). Valdas Saksa-vastast võitlusvaimu õhutav plakatlik luule (J. Kärneri „Viha, ainult viha”, 1944), propagandistlikult kasutati ära Jüriöö ülestõusu 600. aastapäeva ja Lydia Koidula 100. sünniaastapäeva.

  • -1981 Välismaine Eesti kirjanike liit

    1945 asutati Stockholmis Välismaine Eesti Kirjanike Liit, mille esimeheks oli 1945–82 August Mälk. Liidul on olnud kuni 78 liiget. Globaalse kirjanduseluga hoidis kontakti maapaos edasi tegutsenud Eesti PEN-klubi. Rühmitus Tuulisui andis Raimond Kolgi ja Kalju Lepiku osalusel välja koguteose „Homse nimel” (1945) ja üllitas kultuuriajakirja Sõna (1948–50). Saksamaa põgenikelaagris kirjastas Henrik Visnapuu oma sõjajärgsed luulekogud. 1950 hakkas Lundis Bernard Kangro toimetamisel ilmuma kultuuria

  • Kirjandus 1950. aastal

    1. aastate lõpu sula järel julges ka kirjandus vabamalt hingata. Nii näiteks avaldas varem muuhulgas "Poeemi Stalinist" kirjutanud Juhan Smuul talle populaarsuse toonud reisikirja "Jäine raamat", vestekogu "Muhu monoloogid", näidendi "Polkovniku lesk" jpm teoseid, mille ideoloogiline suunitlus oli juba hoopis teistsugune.

  • -1971

    Loominguline tegevus ja kirjastamine algas sõjaaegsete ja -järgsete kasinate olude kiuste kohe nii pagulaste ajutises peatuspaigas Soomes kui ka Rootsi ja Saksamaa põgenikelaagrites. Helsingis alustas 1944 tegevust kirjastus Orto, peatselt viidi see üle Rootsi ja 1951–73 jätkas kirjastus tegutsemist Kanadas. Kirjanduselu järjepidevust rõhutas Edgar Valter Saksa, Gustav Suitsu jmt toimetatud koguteos „Eesti Looming” (Helsingi ja Stockholm, 1944–46).

  • 1950 aasta teine pool

    1. aastate II poolel tõusis ja jäi kogu pagulasluule keskseks autoriks K. Lepik, kes laenas vormivõtteid nii rahvaluulest kui ka T. S. Elioti pärasest modernismist ja kujundas isikupärase antoloogilise läbilõikepoeetika. Proosas sai modernismi tähtteoseks K. Ristikivi „Hingede öö” (1953). Kohanemisraskused ja enese võõrsiloleku tunnetamine lõid soodsa pinna laenudele eksistentsialismist, mille peegeldusi leidub kõige rohkem Ilmar Talve teostes, Eesti „kadunud põlvkonna” sõja- ja pagulaskogemu