Geokronoloogiline skaala Remo A

Suur Pauk

15,000 BCE

15mld aastat tagasi. Universum hakkas kujuteldamatult tihedast olekust paisuma plahvatuslikult. Seda sündmust peetakse universumi sünniks. Suur Pauk polnud mitte tänapäevases mõistes plahvatus, vaid mateeria, ruumi ja aja ühine tekkimine algsest singulaarsusest ehk füüsika punktist, kus aine tihedus on lõpmatult suur.

Hadaikum

4600 BCE

Kestus: 4,6mld - 4mld aastat tagasi. Algas planeet Maa kujunemisega. Kivimeid sellest ajastust on Maal väga vähe, väikeste lapikestena leitud vaid Gröönimaalt, Kanadast ja Austraaliast. Vulkaaniliselt oli väga aktiivne ajastu, Maad tabasid pidevalt meteoriidisajud. Selle ajastu jooksul toimus kokkupõrge Maa ja planeet Theia vahel, mille tagajärjel tekkis Kuu. Ajastu lõpuks kujunes Maal algne maakoor ja atmosfäär ning moodustusid ookeanid.

Maa teke

4600 BCE

4,6mld aastat tagasi. Maa sisemuse moodustas keev-mullitav ülituline sulakivim. Rasked elemendid - raud ja nikkel koondusid keskele, moodustades Maa südamiku. Kergemad elemendid- peamiselt hõõguvtuline räni ja alumiinium, kerkisid pinnale. Õhukese maakoorega paikades purskus vedel kivim laavana vulkaanidest pinnale. Maa ümber tiirles õhuke kiht planeetide moodustumisest ülejäänud kosmilise tolmu näol.

Päikesesüsteemi teke

4600 BCE

4,6mld aastat tagasi. Hiiglasliku molekulaarpilve väike osa langes iseenda raskuse all kokku. Enamus osa massist kogunes kokkulangenud ala keskosasse, kus tekkis Päike, ülejäänud massist moodustus protoplanetaarne ketas, millest arenesid planeedid ja nende kaaslased, asteroidid ja teised väikesed Päikesesüsteemi taevakehad.

Hadaikum

Period: 4600 BCE to 4000 BCE

Maa kokkupõrge planeet Theiaga ja Kuu teke

4500 BCE

4,5mld aastat tagasi. Suure kokkupõrke hüpotees - Theia tiirles ümber Päikese, väljus orbiidilt Jupiteri/Veenuse gravitatsioonilise mõju tõttu. Algne hüpotees - toimus riivamisest tingitud kokkupõrge, tulemusena paiskus kosmosesse tükke nii Maast kui ka Theiast. Tükid vormisid ühe keha, millest sai Kuu või tekkis kaks kuud, mis hiljem ühinesid üheks. Selle hüpoteesi kohaselt oleks Theia otsekokkupõrge Maaga hävitanud mõlemad planeedid. Hiljem sai kinnitust, et tegu oli otsekokkupõrkega.

Algse atmosfääri teke

4400 BCE

4,4mld aastat tagasi. Maa jahtudes tekkis atmosfäär peamiselt vulkaanidest eraldunud gaasidest. See sisaldas vesiniksulfiidi, metaani ja kümme kuni 200 korda rohkem süsinikdioksiidi kui tänapäeva atmosfäär. Umbes poole miljardi aasta pärast jahtus ja tahkus Maa pind piisavalt, et vesi saaks sinna koguneda. Atmosfäär oli väga kuum. Vesiniku ja heeliumi molekulid liikusid väga kiiresti

Arhaikum ehk ürgeoon

4000 BCE

Kestus: 4mld - 2,5mld aastat tagasi. Meredes arenesid esimesed algelised eluvormid. Ladestustest on pärit vanimad stromatoliidid - mikroorganismide, sealhulgas tsüano-ja purpurbakterite ja mitmete vetikate toimel kujunenud kihilised moodustused. Paljudes stromatoliitides on säilinud ka bakterifossiile.

Teise atmosfääri teke

4000 BCE

4mld aastat tagasi. Maa teise atmosfääri tekitas Maa ise. Nimelt oli planeet Maal palju vulkaane, mis purskasid õhku erinevaid gaase. Gaaside pidevalt eraldusid litosfäärist ja veeaurupilved olid levinud atmosfääri alumises osas. Maal olevatest vulkaanidest purskus õhku veeauru, ammoniaaki ja süsihappegaasi.

Arhaikum ehk ürgeoon

Period: 4000 BCE to 2500 BCE

Elu teke

3500 BCE

3,8mld aastat tagasi. Esimesteks organismideks olid bakterid, mikroobid ja mitmesugused vetikad, kes tekkisid hilisema raske pommitamise perioodi lõpul. Leitud on nende vanimaid tekitatud stromatoliite. Tõenäone, et planeet oli hapnikuta sel ajal. Teooria - eluks vajalikud vee-ja süsinikupõhised molekulid jõudsid Maale seda tabanud meteoriitide tõttu, mis hiljem kujunesid alustaladeks, et saaks Maal tekkida elu. UV-kiirguse tõttu tekkis esimene elu kindlasti vees.

Kolmanda ehk tänapäevase atmosfääri teke

3300 BCE

3,3mld aastat tagasi. Suur osa süsinikdioksiidist lahustus ookeanidesse. Lõpuks arenes välja lihtne bakterivorm, mis võiks elada Päikeselt saadud energiast ja vees olevast süsinikdioksiidist, tekitades jäätmetena hapnikku. Atmosfääris kogunema hapnik, samal ajal kui süsinikdioksiidi tase langes. Vahepeal purnesid ammoniaagi molekulid päikesevalguse mõjul, jättes lämmastiku ja vesiniku. Vesinik, olles kõige kergem element, tõusis atmosfääri tippu ja suur osa sellest triivis lõpuks kosmosesse.

Proterosoikum ehk agueoon

2500 BCE

Kestus: 2,5mld - 542mln aastat tagasi. Tänu fotosünteesivatele tsüanobakterite elutegevusele kasvas hapnikusisaldus atmosfääris ja ookeanides. Toimus mitu suurt jäätumist. Ajastu lõpuks ilmus küsimusi tekitav Ediacara elustik, mille hulka võis kuuluda nii väljasurnuid kui ka tänapäevaste organismide esindajaid.

Proterosoikum ehk agueoon

Period: 2500 BCE to 542 BCE

Mitmerakuliste organismide teke

2100 BCE

2,1mld aastat tagasi. Aja möödudes hakkasid rakud üksteist rühmitama. Iga rakk läbis spetsiifiliste ülesannete spetsialiseerumisprotsessi, suurendades sõltuvust oma partneritega. Evolutsioonis oli see väga oluline, kuna võimaldas keerukamate olendite teket. Üks põhjuseid oli keskkonnas hapniku taseme kasv, millega kohanemiseks oli vaja organismidel areneda hulkrakseteks, et mitte välja surra.

Kambrium

542 BCE

Kestus: 542 - 485mln aastat tagasi. Tekkisid kõik peamised organismide ehitustüübid, mis eksisteerivad ka tänapäeval. Seda nimetatakse kambriumi plahvatuseks. Kasvas planktiliste vetikate hulk, kes olid toiduks rikkalikule loomastikule. Ilmusid üksteise järel paljud selgrootute rühmad. Paljudel loomadel kujunes mineraalne toes. Toimus saak-ja röövloomade vaheline võidurelvastumine ehk mõlemate samaaegne evolutsioon.

Fanerosoikum

Period: 542 BCE to 1 BCE

Paleosoikum ehk vanaaegkond

Period: 542 BCE to 254 BCE

Kambriumi plahvatus

541 BCE

541mln aastat tagasi. Enne kambriumi plahvatust olid enamik organisme suhteliselt lihtsad, koosnesid üksikutest rakkudest või väikestest mitmerakulistest organismidest, mis olid aeg-ajalt kolooniatesse organiseeritud. Kui mitmekesistamise kiirus hiljem kiirenes, muutus elu mitmekesisus palju keerulisemaks ja hakkas sarnanema tänapäevaga. Sellel perioodil ilmusid peaaegu kõik praegused loomade fülaadid.

Esimene kiskja Anomalocaris

535 BCE

535mln aastat tagasi. Anomalocaris oli Kambriumi merede peamine kiskja. Kambriumi fossiilid näitavad, et see loom oli sel perioodil laialt levinud. Teda peetakse Maa ajaloo esimeseks kiskjaks. Kasvasid nad 1,8m pikkuseks. Suurepärane nägemine, ujumiskiirus tänu tema keha kujule ja teravad ogad tema esijäsemete küljes tegid temast omaaja edukaima kiskja. Nad olid tänapäevaste lülijalgsete, kaasaarvatud vähkide ja krabide kauged esivanemad.

Esimene kala ja selgroogne Haikouichthys

530 BCE

530mln aastat tagasi. Kuigi esimene kala Haikouichthys oli kõigest inimese pöidla suurune, siis ta oli evolutsiooni hiid. Ta oli esimene selgroogne. Kõikide selgroogsete, alustades dinosaurustest ja lõpetades meiega, esivanem. Tänu paindlikule selgroole suutsid nad väga hästi manööverdada, võrreldes teiste Devoni ajastul elanud loomadega, kellel oli tugev väliskest ja väga raske selle tõttu manööverdada. Haikouichthys oli raipesööja.

Ordoviitsium

485 BCE

Kestus: 485 - 443mln aastat tagasi. Rikkalik elustik soojades troopikameredes: käsijalgsed, trilobiidid, korallid jt. Esimesed maismaataimed. Kliima valdavalt soe, lõpul toimus kiire jahtumine, mis lõppes jääajaga - ookeanipind alanes kuni 100m võrra ja muutis mitmed madalmered kuivaks maismaaks. Elualade vähenemine viis mereelustiku massilise väljasuremiseni.

Esimeste maismaataimede teke

470 BCE

470mln aastat tagasi. Need olid mitte-soontaimed, nagu samblad ja helviksammaltaimed, millel polnud sügavaid juuri. Teadlased kahtlustavad, et tekkinud maismaataimed viisid planeet Maa hiljem jääaega, vahetult enne mida langes süsinikdioksiidi tase õhus. Kõik see kokku viis Ordoviitsumi-Siluri väljasuremiseni.

Ordoviitsiumi-Siluri väljasuremine

450 BCE

450mln aastat tagasi. Esimese massilise väljasuremise tagajärjel suri Maal 85% elavatest liikidest. Põhjustajaks kliimamuutus, mis muutis mereveetemperatuure. Ordoviitsiumi perioodi lõpus hõlmas massiline jäätumine kiiresti lõunaosa superkontinenti Gondwana. Lukustus suur osa maailma veest ja veetase alanes. See viis elupaikade ja toiduahelate hävinguteni. Jäätumise põhjusteks arvatakse Põhja-Ameerika Apalatši mägede teket. Kliimamuutusele on teadlased tänaseks välja käinud aga ka alternatiive.

Silur

443 BCE

Kestus: 443 - 419mln aastat tagasi. Soojades meredes kujunesid käsnade, korallide ja lubivetikate ehitatud rifid, ujusid primitiivsed kalad. Jätkus taimede maismaa asutamine. Varased maismaaloomad olid väikesed ja lihtsa ehitusega, kes kasvasid niisketes aladel. Maismaad hakkasid asutama ka loomad. Esimeste hulgas olid tuhatjalgsed, meriskorpionid ja skorpionid.

Esimene maismaaloom ja hapniku hingav lülijalgne Pneumodesmus newmani

428 BCE

428mln aastat tagasi. Pneomodesmus newmani oli 1cm pikkune lülijalgne. Välimuselt meenutas ta küll tuhatjalgset, kuid nende hulka ta ei kuulunud. Avastati ta 2004.aastal. Tema fossiili küünenahk sisaldab avasid, mida tõlgendatakse kui spiraale, mis on osa gaasivahetussüsteemist, mis töötaks ainult õhus. See teeb temast varaseima dokumenteeritud hingetoru süsteemiga lülijalgse ja esimese teadaoleva hapniku hingava looma maismaal.

Devon

419 BCE

Kestus: 419mln - 359mln aastat tagasi. Troopikameredes elas rikkalik põhjaelustik ning šelfimerede äärealadel ehitasid korallid, kihtpoorsed ja lubivetikad suuri riffe. Paljud meresid ja järvi asutanud kalad kasvasid väga suurteks ning neist said tolleaegsed tippkiskjad. Ajastu algne madal ja hõre maataimestik tekitas ajastu lõpuks esimesed metsad. Ilmusid esimesed kahepaiksed - selgroogsed, kes olid lühikest aega võimelised maismaal hakkama saama.

Esimeste metsade teke Archaeopterise puuliigist

380 BCE

380mln aastat tagasi. Archaeopterisest, sellest puuliigist, millele järel tekkisid hiljem teised puuliigid, sai Devoni hilise perioodi lõplik metsaliik. Nad olid esimesed taimed, kes said üle biomehaanilistest probleemidest, mis kaasnesid lisakaalu kandmisega, samal ajal varustades vett ja toitaineid võrsetega ja juurtega. Kuna maismaal keegi taimi ei söönud, said metsad vabalt laieneda, ilma et oleks vastu-protsess mis nende levimist pidurdaks.

Esimene kahepaikne Elginerpeton

375 BCE

375mln aastat tagasi. Esimene kahepaikne Elginerpeton on tuntud luustiku fragmentide, sealhulgas osalise õla ja puusa, reieluu, sääreluu ja lõualuu fragmentide põhjal. Holotüüp on alalõua fragment, mille kogupikkus on hinnanguliselt 0,4m. Kogu keha pikkus on hinnanguliselt umbes 1,5m. Tal oli suur hammustusjõud. Tema lõualuu sobis kõige paremini kiireteks ja tugevateks hammustusteks väikeste, kuid kiirete saakloomade küttimiseks.

Hilis-Devoni väljasuremine

365 BCE

365mln aastat tagasi. Devoni ajastu ehk "Kalade ajastu" hilistel aegadel toimus väljasuremine, mille tõttu suri välja 75% Maal elavatest liikidest. Teooriaid põhjuse osas on 2. Esiteks nähakse põhjust taimedele juurte tekkimises, kes muutsid maapinnal mulla toitainete rikkamaks, mis sattudes veekogudesse, põhjustas vetikate õitsenguid. Vetikate massiline õitsemine viis hapniku sisalduse languseni vetes. Teiseks põhjuseks peetakse vulkaanipurskeid, mis viisid hapniku taseme languseni veekogudes.

Karbon

350 BCE

Kestus: 359 - 299mln aastat tagasi. Maismaad katsid võimsad metsad, kus kasvasid tänapäeva osjade, koldade ja sõnajalgade hiigelsuured puukujulised eellased. Üleujutavatel aladel ehk mererannikutel ja jõelammidel kasvanud metsade surnud puidust kujunesid kivisöelademed. Maismaal elas rohkesti lülijalgseid, osadel putukatel tekkis lennuvõime. Enamus putukaid olid suure hapniku sisalduse tõttu õhus väga hiiglaslikud. Maismaale ilmusid esimesed roomajad.

Esimene roomaja Hylonomus

312 BCE

312mln aastat tagasi. Hylonomus oli 20–25cm pikk. Enamik neist olid 20 cm pikad ja oleks ilmselt sarnanenud tänapäevastele sisalikele. Tal olid väikesed teravad hambad ja ta sõi tõenäoliselt väikesi selgrootuid, näiteks tuhandejalgseid või varajasi putukaid.
Nende fossiile on leitud Jogginsi kihistu, Joggins, Nova Scotia ja Kanada kivistunud klubisambla kändude jäänustest.

Hiigelmanner Pangaea teke

300 BCE

300mln aastat tagasi. Pangaea tekkis aastate pikkuse maamassi moodustumise ja liikumise tagajärjel. Mantli konvektsioon Maa pinnal miljoneid aastaid tagasi viis uue materjali tekkimiseni Maa tektooniliste plaatide vahele lõhetsoonides. Need massid või mandrid eemaldusid uue materjali ilmnemisel lõhest. Mandrid rändasid lõpuks üksteise poole, ühendades see üheks mandriks - hiigelmandriks. Pangaeat ümbritsev ookeani nimetati Panthalassaks.

Perm

299 BCE

Kestus: 299 - 252mln aastat tagasi. Ajastu algul tekkis hiigelmanner Pangaea, mida ümbritses Panthalassa ookean. Hiidmandri sisala oli kaetud kuiva kõrbega, kus valitses karm kliima. Maismaal domineerisid elutingimustega kohanenud roomajad. Taimestikus suurenes plajasseemnetaimede, meredes luukalade osakaal. Ajastu lõppes Maa ajaloo suurima väljasuremisega - kadus kuni 95% Maad asutanud liikidest.

Esimene mõõkhambuline loom Gorgonopsia

265 BCE

265mln aastat tagasi. Need imetajate eellastest roomajad Gorgonopsiad olid oma aja tippkiskjad. Nad olid esimesed mõõkhammastega loomad, kelle kihvad olid maksimaalselt 12,7cm pikad ja sakilised, võimaldades neil rebida saaki väga efektiivselt. Sellised hambad aitasid neil muutuda enne väljasuremist domineerivateks lihasööjateks. Seda tüüpi keerukate hammaste hammastusi peetakse ainulaadseks lihasööjate meistritele - terapeutilistele dinosaurustele, sealhulgas legendaarsele Türannosaurusele.

Triias

252 BCE

Kestus: 252 - 201mln aastat tagasi. Ajastu algne elustik oli Maa ajaloos toimunud suurima väljasuremise tõttu väga liigivaene. Taastumiseks kulus kuni 10mln aastat. Tekkisid esimesed dinosaurused kel õnnestus järjekordse väljasuremise tõttu saada domineerivaimaks loomarühmaks maismaal. Triiases ilmusid ka esimesed imetajad, meredes suurenes ammoniitide ja karpide osakaal.

Ajaloo suurim väljasuremine ehk Permi-Triiase väljasuremine

252 BCE

252mln aastat tagasi. Tegemist oli ajaloo suurima väljasuremisega, mille tagajärjel suri välja 90% kõikidest planeedil elavatest liikidest. Põhjuseks oli suur vulkaaniline aktiivsus tänapäevase Siberi piirkonnas, mille tagajärjel paiskus atmosfääri suur hulk süsinikdioksiidi, mis põhjustas kasvuhoonefekti. Selle tõttu muutusid ilmastikuolud, tõusis meretase ja toimusid happevihma sajud. Pangaeat ümbritsenud ookeani vees langes aga trastiliselt hapniku tase. Seda soodustas vee vähene liikuvus.

Mesosoikum ehk keskaegkond

Period: 252 BCE to 66 BCE

Esimene dinosaurus Eoraptor

231 BCE

231mln aastat tagasi. Esimene dinosaurus Maal oli Eoraptor. Tal oli sihvakas keha, mis kasvas umbes 1 meetri pikkuseks ja mille kaal oli umbes 10 kilogrammi. Jooksis ta tagajalgadel püsti. Sääreluu ja reieluu suurused viitavad tema kiirele jooksutempole. Tema esijäsemed olid vaid pool tagajäsemete pikkusest, mis viitab kahejalgsusele. Eoraptoril oli igal käel viis sõrme, millest kolme pikimat kasutas ta jahtimisel.

Esimene imetaja Morganucodon

205 BCE

205mln aastat tagasi. Morganucodoni keha oli 10cm ja kolju 3-4cm pikk. On tõendeid selle kohta, et tal olid hooldamiseks spetsiaalsed näärmed, mis võib viidata sellele, et sarnaselt tänapäeva imetajatega oli tal karusnahk. Tõenäoliselt oli ta öise eluviisiga ja päeva veetis urus. Elutses ta metsades või nende läheduses. Toitumine näib olevat olnud putukad ja muud väikesed loomad. Kasvas ta üsna kiiresti täiskasvanu suuruseks. Tema munad olid tõenäoliselt väikesed ja nahkjad.

Juura

201 BCE

Kestus: 201 - 145mln aastat tagasi. Ilmusid esimesed linnud, krokodillid ja kilpkonnad. Ookeanides elutses rohkelt merelisi roomajaid - ihtüosaurusi ja plesiosaurusi. Meredes elasid juba tänapäevast tüüpi kalad. Suur osa maismaast oli kaetud tiheda paljasseemnetaimedest koosneva metsaga.

Triiase-Juura väljasuremine

201 BCE

201mln aastat tagasi. Kuigi jääb ebaselgeks, miks see neljas massiline väljasuremine täpselt toimus, arvavad teadlased, et massiivne vulkaaniline tegevus toimus maailma piirkonnas, mida praegu katab Atlandi ookean. Maal elavatest organismidest suri välja 80%. Sarnaselt Permi väljasuremisega eraldasid vulkaanid tohutul hulgal süsinikdioksiidi, ajendades kliimamuutusi ja hävitavat elu Maal. Maailma temperatuur tõusis, jää sulas ning merepind tõusis ja hapestus.

Hiigelmanner Pangaea lagunemine

200 BCE

200mln aastat tagasi. Pangaea hakkas lagunema samal viisil, nagu see tekkis. Nii nagu Pangaea tekkis uue materjali liikumisel lõhetsoonidest eemale, põhjustas uus materjal ka hiigelmandri eraldumise. Teadlased usuvad, et lõhe, mis lõpuks Pangaea lõhestas, sai alguse maapõue nõrkuse kohast. Sellel nõrgal alal tõusis magma pinnale ja lõi vulkaanilise lõhetsooni. Lõpuks kasvas see lõhetsoon nii suureks, et moodustas jõgikonna ja Pangaea hakkas eralduma.

Esimene lind Ürglind

150 BCE

150mln aastat tagasi. Nõrk lendaja jagas oma dinosaurustest esivanematega ühiseid omadusi. Ürglinnul, nagu dinosaurustelgi, oli teravate hammastega lõualuu, kolm küünistega sõrme, pikk kondine saba, üle pikendatud ja suured teised varbad („surmavad küünised”), suled (mis viitavad soojaverelisusele) ja luustiku erinevad omadused. Kasvada võis ta umbkaudu 0,5m pikkuseks.

Kriit

145 BCE

Kestus: 145 - 66mln aastat tagasi. Ilmusid esimesed õistaimed, mis hakkasid kiiresti domineerima kogu Maa taimestikus. Ookeanides ja meredes elutsesid plesiosaurused ja ihtüosaurused, ammoniidid ja lehmasarve meenutavad karbid, keda tuntakse rudistide nime all. Maismaal valitsesid dinosaurused, arenesid uued imetaja-ja linnuliigid. Kriidi lõpul toimunud massilise väljasuremisega kadusid dinosaurused, paljud merelised roomajad jne. Kõige rohkem peetakse põhjuseks Maa tabamust meteoriidiga.

Esimene õistaim Montechia vidalii

130 BCE

130mln aastat tagasi. Pikka aega arvati, et Archefructus oli vanim õistaim, kuni avastati Hispaaniast Montsechia vidalii. See õitses mageveejärvedes. Tal ei olnud ei juuri ega kroonlehti. Selle lehed olid teadlaste sõnul paigutatud piki tüve spiraalselt või vastandlikult. Lehtedest tärkasid väikesed lilled, millest igaühel oli üks seeme.

Mesilaste teke

100 BCE

100mln aastat tagasi. Esimesed mesilased arenesid välja herilastest, kuigi algusaegadel sõid nad õietolmu ja nektari asemel teisi putukaid. Juhuslikud kokkupuuted õistaimedega ja õietolmuga viisid aga selleni, kus taimedel algas värviliste kroonlehtede evolutsioon ja mesilaste toitumine teistest putukatest asendus õietolmuga. Kõige vanem mesilane avastati Myanmarist, ümbritsetud merevaiguga. Ilmselt pärinesid esimesed mesilased Kaug-Idast.

Paleogeen

66 BCE

Kestus: 66 - 23mln aastat tagasi. Peale massilist väljasuremist algas kiire lindude ja imetajate evolutsioon. Imetajad kujunesid väikearvulisest asukinnast suureks ja liigirikkaks rühmaks. Enamik elas neist maismaal, kuid vaalade eelased asusid elama meredesse. Ilmusid esimesed primaadid. Alguses oli kliima soe ja niiske, troopilised metsad kasvasid ka suurtel laiuskraadidel. Seejärel hakkas kliima jahenema ning domineerivamaks muutusid heitlehelised taimed. Kujunesid metsi asendavad rohumaad.

Kriidi-Tertsiaari väljasuremine ehk Maa ja dinosauruste-tappija asteroidi kokkupõrge

66 BCE

66mln aastat tagasi. Maad tabanud umbes 10km asteroidi põhjustatud hävingu (meteoriidi enda plahvatus, maavärinad, tsunamid, vulkaanilise aktiivsuse kasv jne) tagajärjel suri 75% maal elavatest liikidest. Kuulus on see sündmus põhjusel, et see tähistas dinosauruste valitsemisaja lõppu. Ellu ei jäänud mitte keegi, kes oli kogukam kui suur koer. Dinosauruste väljasuremisele järgnes uute loomade - lindude ja imetajate ülemvõimu aeg. Ühtlasi lõppes selle sündmusega ka Kriidi ajastu.

Kainosoikum ehk uusaegkond

Period: 66 BCE to 1 BCE

Neogeen

23 BCE

Kestus: 23 - 2,5mln aastat tagasi. Mandrite geograafia, loomastiku ja taimestiku põhijooned omandasid tänapäevase ilme. Laiemalt hakkasid levima maod, konnad ja laululinnud, samuti rotid ja hiired. Kujunesid välja tänapäevased imetajad ja linnud. Aafrikas ilmusid varased hominiidid - inimese eellased. Neogeeni jooksul kliima jahenes Maal oluliselt, mis viis korduvate jäätumisteni. Poolustel kujunes välja jääkate.

Esimesed kahel jalal kõndivad inimahvid Australopiteekused

5 BCE

5mln aastat tagasi. Australopiteekus oli esimene inimese eellane, kellel paistis silma oluline tunnus inimeseks saamises - kahel jalal kõndimine. Kahel jalal kõndimiseni viis Aafrikas valitsenud vihmametsade kadumine Himaalaja mäestiku tekkimise tõttu, kuna selle tagajärjel liikus Aafrika pinnale niiske õhu asemel edaspidi kuiv õhk. Savannides kahel jalal kõndides oli nähtavus parem ja kaugem. Sedasi käimine säästis ka energiat, mis andis võimaluse emastel kasvatada elus ehk ühe poja enam üles.

Esimene perekond Homo esindaja ja tööriistu kasutav inimene ehk Homo habilis

3 BCE

3mln aastat tagasi. Esimene perekond Homode esindajast inimlane oli Homo habilis, keda saab nimetada inimeseks, mitte inimahviks. Arenes ta välja ühest australopiteekuste liigist. Homo habilis oli esimene inimlane, kes hakkas kasutama tööriistu. Tema tööriistad olid seni eksisteerinutest kõige arenenumad. Neid kasutati peamiselt küttimises, mitte jahtimises. Tänu tööriistadele sai habilis hakkama edaspidi ka vaenulikemates keskkondades.

Kvaternaar

2 BCE

Kestus: 2,5mln aastat tagasi - tänapäev. Ajastu alguses ilmusid inimese vahetud eellased - perekod Homo esindajad, kelle Aafrikas alanud evolutsioon on viitnud tänapäevase inimese Homo sapiens`i tekkeni. Kvaternaari jooksul paljude välja surnud imetajate (mammut, karvane ninasarvik) ja linnuliikide (dodo, moa) seostatakse inimese üha kasvava mõjuga planeedi elustikule.

Esimene tuld kasutav inimene ehk Homo erectus

2 BCE

2mln aastat tagasi. Peale tööriistade kasutas Homo erectus ka tuld. Arvatakse, et erectus oskas kasutada ka kontrollitud tuld, kuid teadlaste üksmeel siin puudub. Tänu tule kasutamisele oli Homo erectus ka esimene hominiid, kes sai rännata Aafrikast välja. Tule kasutamine võimaldas toitu küpsetada (et seedimisel üle jääv energia läheks aju arendamiseks) ja ka kiiremini süüa ning paremini kohaneda erinevate keskkondadega. Ilmselt oli ta ka esimene inimlane, kes elas küttide-korilaste ühiskonnas.