Geokronoloogiline skaala Egeri G2R2

Hadaikum

4600 BCE

Kestis 4,6 miljardit kuni 4 miljardit aastat tagasi. Maa teke, vulkaaniliselt aktiivne, meteoriidisajud. Hadaikumi lõpuks kujunes algne maakoor, atmosfäär ja ookean. Selles perioodist pärit kivimeid on leitud Kanadast, Austraaliast ja Gröönimaalt.

Hadaikum

Period: 4600 BCE to 4000 BCE

Kuu teke

4500 BCE

4,5 miljardit aastat tagasi pörkus maa kokku taevakehaga Theia ning moodustus Kuu.

Arhaikum ehk ürgeon

4000 BCE

Kestis 4 miljardit kuni 2,5 miljardit aastat tagasi. Meredes arenesid algelised eluvormid. Ladestutes on pärit vanimad stromatoliidid - mikroorganismide, sh tsüano- ja purpurbakterite ning vetikate toimel kujunenud kihilised moodustused. Stromatoliitides on säilinud ka bakterifossiile.

Arhaikum ehk ürgeon

Period: 4000 BCE to 2500 BCE

Elu teke

3800 BCE

Tekkisid esimesed elus organismid milleks olid bakterid, vetikad ja mikroobid

Stromatoliidid hakkavad arenema

3500 BCE

Stromatoliidid hakkasid arenema 3,5 mld aastat tagasi. Neid võib praegugi kohata näiteks Austraalias.

Proterosoikum ehk agueoon

2500 BCE

2,5-0,54 miljardit aastat tagasi fotosünteesivad tsüanobakterid tõstavad hapnikutaset. Mitu suurt jäätumist. Ajastiku lõpus ilmus pehmekehaline Ediacara elustik.

Proterosoikum

Period: 2500 BCE to 542 BCE

Mitmerakulised organismid

2100 BCE

Tekkisid esimesed mitmerakulised organismid

Vanim eukarüoodi kivistis

1900 BCE

Kambrium

542 BCE

542-485 mln aastat tagasi toimus väga kiire evolutsioon. Kasvas vetikate hulk ja need olid toiduks rikkalikule loomastikule. Paljud selgroogsete rühmad: Käsnad, ainuõõssed, käsijalgsed, jülijalgsed ja limused. Mineraalsed koed: tigudel, karpidel kojad ja trilobiitidel tugev välisskelett.

Fanerosoikum

Period: 542 BCE to 1 BCE

Paleosoikum

Period: 542 BCE to 252 BCE

Esimesed kalad

530 BCE

Ordoviitaium

485 BCE

485-443 miljon aastat tagasi soojades troopikameredes elas rikkalik elustik. Ilmusid esimesed maismaataimed. Kliima oli valdavalt soe, kuid lõpus toimus kiire jahenemine, mis lõppes jääajaga. Meretase alanes kuni 100 m. Elualade vähenemine tõi kaasa mereelustiku massilise väljasuremise.

Esimesed maismaa taimed

480 BCE

Odasabade fossiilid

450 BCE

Tänapäevalgi elavate odasabade varaseimad fossiilid pärinevad ordoviitsiumi lõpul kujunenud kivimitest.

Silur

443 BCE

443-419 miljon aastat tagasi kujunesid rifid, maismaataimed jätkasid maismaa asustamist. Maismaad hakkasid asustama ka loomad: tuhatjalgsed, meriskorpionid ja skorpionid.

Devon

419 BCE

419-359 miljon aastat tagasi elas troopikameredes rikkalik põhjaelustik: käsijalgsed, okasnahksed ja trilobiidid. Paljud meresid ja järvi asustanud kalad kasvasid väga suureks ja olid tolleaegsed tippkiskjad. Devoni lõpuks olid juba tekkinud esimesed metsad. Ilmusid esimesed kahepaiksed, kes olid selgroogsed ja suutsid lühikest aega elada veest väljas.

Tekkisid esimesed metsad

384 BCE

Esimesed kahepaiksed

374 BCE

Karbon

350 BCE

350-300 miljon aastat tagasi katsid maismaad võimsad metsad - hiiglasuured osjade, koldade ja sõnajalgade eellased. Kujunesid kivisöelademed surnud puidust. Osadel putukatel arenes lennuvõime ja tekkisid esimesed roomajad.

Perm

300 BCE

300-250 miljon aastat tagasi tekkis hiidmanner Pangaea, mida ümbritses hiiglaslik Panthalassa ookean. Maismaaloomatikus olid ülekaalus roomajad, kes suutsid kuivas kõrbe kliimas elada, mis kattis kogu siseala. Taimestikus suurenes paljasseemnetaimede, meredes aga luukalade osakaal. Ajastu lõppeb Maa ajaloo suurima väljasuremisega, mille tulemusena kadus kuni 95% kõigist Maad asustanud liikidest.

Mesosoikum ehk keskaegkond

Period: 252 BCE to 66 BCE

Triias

250 BCE

250-200 miljon aastat tagasi ilmusid esimesed dinosaurused ning esimesed imetajad, meredes suurenes ammoniitide ja karpide osakaal. Ajastu oli alguses üsna elustikuvaene ja võttis 10 miljonit aastat taastuda ja järjekordne väljasuremine ajastu lõpul andis võimaluse dinosaurustel muutuda peamiseks loomarühmaks maismaal.

Dinosauruste ilmumine

225 BCE

Imetajate ilmumine

205 BCE

Juura

200 BCE

250-200 miljon aastat tagasi ilmusid esimesed dinosaurused ning esimesed imetajad, meredes suurenes ammoniitide ja karpide osakaal. Ajastu oli alguses üsna elustikuvaene ja võttis 10 miljonit aastat taastuda ja järjekordne väljasuremine ajastu lõpul andis võimaluse dinosaurustel muutuda peamiseks loomarühmaks maismaal.

Esimesed linnud

150 BCE

Kriit

145 BCE

145-66 miljon aastat tagasi tekkisid esimesed õistaimed, mis hakkasid domineerima kogu maismaataimsetikus. Maismaal valitsesid dinosaurused, arenesid uued imetaja ja linnuliigid. Kriidi lõppus toimus massiline väljasuremine - hävisid dinosaurused, paljud merelised roomajad jt. Üheks peamiseks põhjuseks peetakse meteoriidiplahvatust.

Esimesed roomajad

134 BCE

Esimesed õistaimed

128 BCE

Esimesed mesilased

100 BCE

Raide laienemine

95 BCE

Dinosauruste väljasuremine

66 BCE

Paleogeen

66 BCE

66-23 miljon aastat tagasi algas paleogeenis lindude ja imetajate kiire evolutsioon. Vaalade eellased asusid elama meredesse, ilmusid esimesed primaadid. Kliima oli alguses soe ja niiske. Seejärel hakkas kliima järk-järgult jahenema ning valdavaks muutusid heitlehised taimed. Kujunesid välja preeriad ja savannid.

Kainosoikum ehk uusaegkond

Period: 66 BCE to 1 BCE

Esimesed jänesed

53 BCE

Esimesed kassid

30 BCE

Neogeen

23 BCE

23-2,5 miljon aastat tagasi omandas loomastik ja taimestik tänapäevase ilme. Laiemalt levisid maod, konnad ja laululinnud, samuti rotid ja hiired. Kujunesid tänapäevased imetajad ja linnud. Aafrikas ilmusid varased hominiidid - inimese eellased. Maa kliima jahtus oluliselt ja tõi endaga kaasa korduvaid jäätumisi. Poolustel kujunes jääkate.

Inimahvide teke

4 BCE

Mammutite väljasuremine

3 BCE

Mammutid hakkasid kliima soojenemise tõttu aeglaselt välja surema

Kvaternaar

2 BCE

2,5-0 miljon aastat tagasi ilmusid inimese vahetud eellased - perekond Homo esindajad, kelle evolutsioon on viinud tänapäevase Homo sapiens'i tekkimiseni. Kvaternaari ajastul on välja surnud palju imetaja- (mammut, karvane ninasarvik) ja linnuliike (dodo, moa). Mitmete loomade väljasuremist seostatakse inimese üha kasvava mõjuga planeedi elustikule.