Eesti kunstnikud 19.saj lõpp kuni 1945

Kristjan Raud

1865

1865-1943
Kristjan Raud tegi peamiselt söe- ja pliiatsijoonistusi, vähem õlimaale. Raud on kavandanud ka eksliibriseid ning teinud raamatuillustratsioone. Eriti paistavad silma tema kujundus ja illustratsioonid Juhan Liivi “Luuletustele” (1910), see oli tolleaegse raamatukunsti tipp. Eriline roll eesti kunsti ajaloos on aga Kristjan Raua rahvuseepose “Kalevipoeg” illustratsioonidel.

Ants Laikmaa

1866

1866-1942.
Laikmaa sai Düsseldorfi Kunstiakadeemias vanamoelise, akadeemilise koolituse. lähenemine. Vanemas eas maalis kunstnik rohkem realistlikus laadis. Žanritest eelistas Laikmaa portreed ja maastikumaali. Laikmaa armastas väga pastelltehnikat, mille valdamises oli omal ajal Euroopa meisterlikumaid kunstnikke.

Konrad Mägi

1878

1878-1925
Konrad Mägi on suurimaid eesti maastikumaalijaid. Lisaks on ta teinud ka portreid ja natüürmorte. Mägi on värvitundlikumaid eesti kunstnikke, kelle maalide peened värvikooslused on lummavad, kohati lausa müstilised. Tema pintslilöök võib olla nii korrapäraselt täppiv kui jõuliselt voogav. Mägi käekiri on isikupärane ja äratuntav, mõjutatud moodsa kunsti mõõdukamatest suundadest.

Jaan Koort

1883

1883-1935
Jaan Koort oli eelkõige skulptor, tema looming kujutab endast murrangut eesti seni akadeemilises skulptuuris. Vähemal määral harrastas Jaan Koort ka maalimist ja keraamikat. Koorti loomingut on mõjutanud tema kaasaegsed kunstivoolud nagu impressionism ja sümbolism, aga ka vararenessansi (15. sajand) ja Muinas-Egiptuse kunst. Nende alusel lõi Koort oma isikupärase stiili, mida iseloomustab selge ja kindel vorm, tasakaalustatud kompositsioon ning pehme siluett.

Nikolai Triik

1884

1884-1940
Nikolai Triigi looming on mõjutatud moodsa kunsti mõõdukamatest suundadest. Triik oli nii maalija kui graafik. Triik armastas kujutada eesti muistsete lugude kangelaslikke võitlusstseene ja tema põhižanriks olid portreed.

Ado Vabbe

1892

1892-1961
Ado Vabbe oli maalija ja graafik. Ado Vabbe oli 20. sajandi esimese veerandi radikaalseim, julgeim eesti kunsti uuendaja. Vabbe on maalinud ja graafikat teinud mitmes žanris, eriti armastas ta teatraalseid ja tantsivate figuuridega stseene, kuid on jäädvustanud ka olustikku.

Eduard Wiiralt

1898

1898-1954
Eduard Wiiralt on 20. sajandi esimese poole silmapaistvaim Eesti graafik (kuigi ta harrastas ka maali ja skulptuuri). Wiiralti looming on harukordselt viljakas, meisterlik, teemaderohke. Ta katsetas erinevaid tehnikaid (linoollõige, puugravüür, ofort, vasegravüür, akvatinta, pehmelakk jne). Wiiralt kujutas suurlinnaelu ja sageli selle varjukülgi, kergemeelsust ning pahesid. Ta on teinud ka palju illustratsioone.

Adamson-Eric

1902

1902-1968
Adamson-Eric oli väga mitmekülgselt andekas kunstnik. Kunstihariduse omandas ta 1920. aastatel Berliinis ja Pariisis. Adamson-Eric oli nii maali- kui tarbekunstnik. Ta maalis erinevates žanrites – natüürmordid, portreed, aktid, linnavaated. Adamson-Ericule oli omane peen värvitaju ja ta oskas hästi edasi anda erinevaid materjale. 1930. aastate Adamson-Ericu looming on mõjutatud impressionismist.

Karl Pärsimägi

1902

1902-1942
Kunsti õppis Pärsimägi “Pallases”. Pärsimäe loomingut on mõjutanud fovism, teda on nimetatud “Eesti Matisse`iks”. Pärsimägi maalis jõulise värvikäsitlusega, säravate ja erksate toonidega portreid, natüürmorte, maastikke jm.

Andrus Johani

1906

1906-1941
Andrus Johani lõpetas kunstikooli ja käis õpireisidel NSV Liidus, Berliinis, Pariisis ning Amsterdamis. Johani harrastas portreed, natüürmorti, maastiku- ja linnavaateid. Ta viljeles eriti nn agulitemaatikat, jäädvustades tabavalt sealseid iseloomulikke rahvatüüpe. Johani maalis hoogsate pintslilöökidega, julgete värvidega. Johani tööd on kohati ühiskonnakriitilise alatooniga.