Geogronoloogiline skaala Angela P R1

Suur Pauk

15,000 BCE

Suur Pauk on kosmoloogiline teooria, mis kirjeldab meie universumi algust. Selle teooria kohaselt oli universum alguses äärmiselt kuum ja tihe punkt, mida nimetatakse singulaarsuseks, ning seejärel toimus umbes 13,8 miljardit aastat tagasi plahvatuselaadne paisumine, mida nimetatakse Suureks Pauguks. See plahvatuslik paisumine viis universumi kujunemiseni selliseks, nagu me seda tänapäeval teame.

Hadaikum

4600 BCE

Kestis 4,6 mld kuni 4 mld a tagasi. Periood oli vulkaaniliselt aktiivne, sagedase meteoriidi sajuga. Perioodi lõpuks kujunes algne maakoor, atmosfäär ja ookean. Sellest ajast on säilinud kivimeid vaid Gröönimaal, Kanadas ja Austraalias

Planeetide kokkupõrked ja Maa tekkimine

4600 BCE

Gaasikettad hakkasid tiirlema ümber päikese. Tolmu- ja gaasikettas hakkasid moodustuma väikesed osakesed, mis üksteisega kokku põrkasid ja ühinesid, moodustades planeetide eelkäijad, mis kasvasid aja jooksul, kokku põrkudes ja kombineerudes, moodustades suuremad kehad, mis hiljem kujunesid planeetideks. Tekkinud planeedid hakkasid diferentseeruma vastavalt oma koostisele ja materjali jaotumisele, moodustades planeetide tuuma, kooriku ja atmosfääri.

Päikesesesüsteemi teke

4600 BCE

Meie päikesesüsteem tekkis gaasi ja tolmupilve kokku tõmbumise protsessi kaudu. Molekulaarsed pilved hakkasid kokku tõmbuma gravitatsiooni mõjul. Suurem osa materjalist kogunes keskmesse, moodustades päikese, ülejäänud materjal moodustas ketta ümber päikese. Kettas hakkasid moodustuma tiirlevad osakesed, millest hiljem kujunesid planeedid, kuu, asteroidid ja komeedid.

Hadaikum

Period: 4600 BCE to 4000 BCE

Maakoore tardumine

4500 BCE

Maakoor moodustus protsessi käigus, mida nimetatakse tardumiseks. Maakoor on Maa välimine tahke kiht, mis koosneb erinevatest kivimitest. Alguses oli Maa pind kuum ja seda kattis magma. Magma jahtus aeglaselt ja järk-järgult tahkesse olekusse. Moodustusid erinevat tüüpi kivimid. Tahenenud kivimid kuhjusid kihiti, moodustades maakoore. Tänapäeval jätkuvad protsessid, mis mõjutavad pidevalt Maakoorekihti.

Kuu teke

4500 BCE

Kuu tekkelugu seletatakse tavaliselt sellega, et Marsisuurune keha põrkus Maaga, tekitades tolmu- ja kivirõnga, mis lõpuks kogunes üheks looduslikuks satelliidiks - kuu. Siiski on selle hiidkokkupõrke hüpoteesi kohta mitmeid variante ja alternatiivseid seletusi.

Arhaikum

4000 BCE

Kestus 4 kuni 2,5 mld aastat tagasi. Meredes arenesid algelised eluvormid. Arhaikumi ladestustest on pärit vanimad leitud stromatoliidid - mikroorganismide, sh tsüano- ja purpurbakterite ning mitmesuguste vetikate toimel kujunenud kihilised moodustised. Paljudes stromatoliitides on säilinud ka bakterifossiile.

Arhaikum

Period: 4000 BCE to 2500 BCE

Elu teke

3800 BCE

Tekkisid lihtsad orgaanilised molekulid. Katsetused viitavad sellele, et orgaanilisi molekule võidi sünteesida varase Maa atmosfääris ja need sadestati vihma kaudu ookeanidesse. Arenesid paljunevad molekulid. Võime kopeerida geneetilist informatsiooni kodeerivaid molekule oli elu tekke oluline samm, ilma selleta ei saaks elu eksisteerida. Enesereplikatsioon avas ukse looduslikule valikule. Paljunevad molekulid muutusid ümbritsetuks rakumembraaniga.

Proterosoikum

2500 BCE

Kestus 2,5 mld kuni 0,542 mld aastat tagasi. Tänu fotosünteesivatele tsüanobakterite elutegevusele suurenes atmosfääris ja ookeanide pinnakihis hapnikusisaldus. Proterosoikumis toimus mitu suurt jäätumist, mil maa oli ulatuslikult jääga kaetud. Aegkonna lõpus ilmus pehmekehaline nn Ediacara elustik, mille hulka võis kuuluda nii tänapäevaste rühmade esindajad kui ka nüüdseks välja surnud organismirühmi.

Proterosikum

Period: 2500 BCE to 542 BCE

"Great Oxidation Event"

2330 BCE

Hapnik ilmus esmakordselt olulistes kogustes umbes 2,33 miljardit aastat tagasi, kui varased fotosünteesivate bakterid vabastasid hapniku kõrvalsaadusena. See hapniku kogunemine mõjutas maakera elu sügavalt, viies hapnikust sõltuvate organismide ja lõpuks keerukamate eluvormide tekkeni. Algul oli hapnik paljudele olemasolevatele anaeroobsetele eluvormidele mürgine, põhjustades suurt muutust Maa biosfääris. Paljud anaeroobsed organismid surid või pidid kohanema uute hapnikurikaste tingimustega.

Mitmerakuliste organismide teke

2100 BCE

Varased mitmerakulised olendid olid lihtsad ja koosnesid vähestest spetsialiseerunud rakkudest. Need varased organismid arenesid üksikrakulistest organismidest. Mitmerakuliste organismide teke võimaldas erinevatel spetsialiseerunud rakkudel täita erinevaid ülesandeid organismi ellujäämiseks ja toimimiseks. Varased mitmerakulised organismid olid peamiselt vees elavad ja moodustasid lihtsaid kolooniaid.

Esimesed selgrootud meres

570 BCE

Esimesed selgrootud organismid ilmusid umbes 570 miljonit aastat tagasi. Need olid lihtsad ja väikesed, koosnedes üksikutest rakkudest. Hiljem kujunesid keerukamad selgrootud, nagu ussid ja peajalgsed, kohanedes erinevatele elupaikadega. Selgrootud mängivad olulist rolli ökosüsteemides ja on bioloogilise mitmekesisuse alustalaks.

Fanerosoikum

542 BCE

Kestus 542 mln aastat tagasi kuni tänapäev

Kambrium

542 BCE

Kestus 542-485 mln a tagasi. Kambriumis tekkisid kõik peamised organismide ehitustüübid, mis eksisteerivad tänapäeval, samuti suurem osa tänapäevastest loomahõimkondadest. Seda väga kiiret evolutsiooni nimetatakse kambriumi plahvatuseks. Kambriumis kasvas planktiliste vetikate hulk; vetikad olid toiduks rikkalikule loomastikule. Kambriumi loomariiki ilmusid üksteise järel paljud selgrootute rühmad. Paljudel loomadel kujunes mineraalne toes. Toimus saakloomade ja röövloomade üheaegne evolutsioon.

Fanerosoikum

Period: 542 BCE to 1 BCE

Paleosoikum e Vanaeagkond

Period: 542 BCE to 252 BCE

Kambrium

Period: 542 BCE to 485 BCE

Esimesed kalad

505 BCE

Metaspriggina Walcotti oli umbes 5cm pikk, silmad olid suured ja väljaulatuvad. Ta hingas läbi seitsme paari väliseid lõpuseid. Kala edu seisnes võimes kiiresti ujuda, kuna meres elasid suured kiskjad nagu Anomalocaris.

Ordoviitsium

485 BCE

Kestus 485 kuni 443 mln a tagasi. Ilmusid esimesed maismaataimed. Soojades troopikameredes elas rikkalik elustik: käsijalgsed, trioloobid, korallid jt. Kliima oli valdavalt soe, kuid ajastu lõpul toimus kliima kiire jahenemine, mis lõppes jääajaga. Jäätumine tõi kaasa ookeanipinna alanemise kuni 100m võrra ja muutis paljud madalmered maismaaks. Elualade vähenemine tõi omakorda kaasa mereelustiku massilise väljasuremise.

Ordoviitsium

Period: 485 BCE to 443 BCE

Siluri

443 BCE

Kestus 443 kuni 419 mln aastat tagasi. Siluri ajastu soojades meredes kujunesid käsnade, korallide ja lubivetikate ehitatud rifid, ujusid primitiivsed kalad. Siluri ajastul jätkasid taimed maismaa asustamist. Varased maismaa taimed olid väikesed ja lihtsa ehitusega ning kasvasid niisketel, sageli üleujutatavatel aladel. Maismaad hakkasid asustama ka loomad; esimeste maismaaloomade hulgas olid tuhatjalgsed, meriskorpionid ja skorpionid.

Silur

Period: 443 BCE to 419 BCE

Esimesed maapealsed taimed

438 BCE

Taimede tekkel on olulised globaalsed tagajärjed, sest me teame, et varased taimed jahutasid kliimat ja suurendasid Maa atmosfääris hapniku taset, need tingimused toetasid maismaaelanike elu laienemist. Varaseid maismaataimi iseloomustasid lihtsad struktuurid ja kohastumused, mis võimaldasid neil elada maismaa tingimustes. Alguses olid need taimed algelised ja vees elanud vetikatega sarnased.

Devon

419 BCE

Kestus 419-359 mln a tagasi. Troopikameredes elas rikkalik põhjaelustik- käsijalgsed, okasnahksed ja trilobiidid- ning šelfimerede äärealadel ehitasid korallid, kihtpoorsed ja lubivetikad suuri riffe. Paljud meresid ja järvi asustanud kalad kasvasid väga suureks ning olid tolleaegsed tippkiskjad. Kui devoni algul oli maismaa taimestik veel madal ja hõre, siis ajastu lõpuks olid tekkinud esimesed metsad. Ilmusid esimesed kahepaiksed - selgroogsed, kes olid võimelised lühikest aega maismaal olla.

Devon

Period: 419 BCE to 359 BCE

Esimesed kahepaiksed

408 BCE

Kahepaiksete otsesteks eellasteks peetakse teatud Devoni kopskalade hulka kuulunud kalu. Vanim kindlalt teadaolev kahepaikne oli labürinthambuliste hulka kuuluv Ichthyostega, kes tekkis vähemalt 360 miljonit aastat tagasi. Suurima õitsengu saavutasid kahepaiksed Karboni ajastul. Alates keskaegkonnast seoses kõrgemalt arenenud roomajate ilmumisega on liigiline mitmekesisus pidevalt vähenenud. Pildil Ichthyostega.

Karbon

359 BCE

kestus 359 kuni 300 mln a tagasi. Karbonis katsid maismaad võimsad metsad, kus kasvasid tänapäeva osjade, koldade ja sõnajalgade hiigelsuured puukujulised eellased. Üleujutatavatel aladel - mererannikutel ja jõelammidel kasvanud metsade surnud puidust kujunesid kivisöelademed. Karboni ajastuga võrreldaval hulgal kivisütt ei ole tekkinud ühelgi teisel geoloogilisel ajastul. Maismaal elas palju lühijalgseid, osal putukatel tekkis lennuvõime. Maismaale ilmusid esimesed roomajad.

Karbon

Period: 359 BCE to 300 BCE

Esimesed roomajad

320 BCE

Roomajate päritolu ulatub hilise karboni perioodi auravatesse soodesse, mil esimesed roomajad olid arenenud roomajalaadsetest loomadest. Nova Scotias fossiilidest on leitud umbes 315 miljoni aasta vanused jalajäljed, mis näitavad tüüpilisi roomajalikke varbaid ja soomusejälgi. Neid jälgi seostatakse Hylonomusega, vanima teadaoleva roomajaga. See oli väike, sisalikulaadne loom, umbes 20–30 sentimeetrit pikk, millel oli arvukalt teravaid hambaid, mis viitavad putuka põhisele toitumisele.

Perm

300 BCE

Kestus 300 kuni 250 mln a tagasi. Permi ajastul tekkis hiidmanner Pangaea, mida ümbritses hiiglaslik Panthalassa ookean. Hiidmandri siseala oli kaetud kuiva kõrbega, kus valitses karm kliima. Maismaaloomastikus olid ülekaalus roomajad, kes suutsid sellistes tingimustes elada. Permi taimestikus suurenes paljasseemnetaimede, meredes aga luukalade osakaal. Permi ajastu lõppes Maa ajaloo suurima väljasuremisega, mille tulemusena kadus kuni 95% kõigist maad asustanud liikidest.

Perm

Period: 300 BCE to 250 BCE

Mesoikum e Keskaegkond

Period: 252 BCE to 66 BCE

Triias

250 BCE

Kestus 250 kuni 200 mln a tagasi. Triiase ajastu alguse elustik oli üsna liigivaene, sest permi ajastu lõpul toimunud väljasuremisest taastumiseks kulus elustikul kuni 10 mln aastat. Triiase ajastul ilmusid esimesed dinosaurused ning ajastu lõpul toimunud järjekordne väljasuremine andis neile võimaluse muutuda peamiseks loomarühmaks maismaal. Triiases ilmusid esimesed imetajad, meredes suurenes ammoniitide ja karpide osakaal.

Triias

Period: 250 BCE to 200 BCE

Dinosaurused

230 BCE

Esimesed dinosaurused olid väikesed ja neil olid erinevad tunnused. Üks varasemaid teadaolevaid dinosauruseid oli Eoraptor, väike, saleda kehaga, umbes 1–1,7 meetri pikkuseks, kaalus umbes 5–10 kilogrammi. Sellel oli õhuke kolju, millel oli veidi suurendatud väline ninasõõre. Eoraptor oli tõenäoliselt lihasööja, kuid tema täpne eluviis ja toitumine on endiselt uurimise all.

Esimesed imetajad

208 BCE

Varased imetajad arenesid roomajate alamrühmast. Selles rühmas hakkasid tekkima omadused, mis eristasid neid traditsioonilistest roomajatest. Imetajate arenguga kaasnes mitmeid olulisi omadusi näiteks võime kontrollida oma kehatemperatuuri. Imetajate aju ja närvisüsteem hakkasid arenema keerukamaks. Esimesed imetajad hakkasid kohanema maismaakeskkonnaga ja muutma oma liikumisviise ning arendama võimekust paremaks ja kiiremaks jooksmiseks.

Juura

200 BCE

Kestus 200 kuni 145 mln a tagasi. Dinosaurused, imetajad, kahepaiksed ja roomajad vahetasid vähehaaval välja triiase ajastul levinud loomad. Ilmusid esimesed linnud, krokodillid ja kilpkonnad. Ookeanides elas rohkelt merelisi roomajaid - ihtüosaurusi ja plesiosaurusi. Juura ajastu meredes elasid juba tänapäevast tüüpi kalad. Suur osa maismaast oli kaetud tiheda paljasseemnetaimedest koosneva metsaga.

Juura

Period: 200 BCE to 145 BCE

Kriit

145 BCE

Kestis 145 kuni 66 miljonit a. tagasi. Tekkisid esimesed õistaimed, mis hakkasid domineerima kogu Maa taimestikus. Ookeanid ja mered olid asustatud plesiosauruste ja ihtüosaurustega, ammoniitide ja rudistide ga. Maismaal valitsesid dinosaurused, arenesid uued imetaja- ja linnuliigid. Kriidi lõpul toimunud massilise väljasuremise käigus hävisid dinosaurused, paljud merelised roomajad jt. Üheks peamiseks väljasuremise põhjuseks peetakse meteoriidiplahvatust.

Kriit

Period: 145 BCE to 66 BCE

Paleogeen

66 BCE

Kestus 66-23 mln a tagasi. Pärast dinosauruste jt hiidroomajate väljasurmist algas paleogeenis lindude ja imetajate kiire evolutsioon. Imetajad kujunesid väikesearvulisest asurkonnast suureks ja liigirikkaks. Enamik imetajaid elas maismaal, kuid vaalade eellased asusid elama merre. Ilmusid esimesed primaadid. Ajastu alguses oli kliima soe ja niiske. Seejärel hakkas kliima jahenema ning valdavaks muutusid heitlehised taimed. Paleogeenis kujuneid ulatuslikud rohumaad- preeriad ja savannid.

Kainosoikum e Uusaeg

Period: 66 BCE to 1 BCE

Palegogeen

Period: 66 BCE to 23 BCE

Dinosauruste väljasuremine

65 BCE

Dinosauruste väljasuremist seostatakse asteroidi kokkupõrkega Maaga. Asteroidi kokkupõrget Maa pinnaga peetakse peamiseks väljasuremise põhjuseks. Asteroid oli ligikaudu 10–15 kilomeetri läbimõõduga. Pärast kokkupõrget tekkisid tulekahjud, tsunamilained ja plahvatused. Need sündmused paiskasid suures koguses tolmu, tossu ja rasketest metallidest ja kemikaalidest koosnevat ainet atmosfääri. Tolmupilved ja osakesed takistasid päikesevalguse Maale jõudmist, põhjustades järsu temperatuurilanguse.

Neogeen

23 BCE

Kestis 23 kuni 2,5 mln aastat tagasi. Mandrite geograafia, samuti loomastiku ja taimestiku põhijooned omandasid tänapäevase ilme. Laiemalt hakkasid levima maod, konnad ja laululinnud samuti rotid ja hiired. Neogeenis kujunesid välja tänapäevased imetajad ja linnud. Aafrikas ilmusid varased hominiidid- inimese eellased. Neogeeni jooksul jahenes maa kliima oluliselt, mis tõi kaasa korduvaid jäätumisi. Poolustel kujunes jääkate.

Neogeen

Period: 23 BCE to 2 BCE

Kvaternaar

2 BCE

Kestus 2,5 kuni 1 mln a tagasi. Kvaternaari ajastu alguses ilmusid inimese vahetud eellased - perekond Homo esindajad , kelle Aafrikas alanud evolutsioon on viinud tänapäevase inimese Homo Sapiensi tekkimiseni. Kvaternaari jooksul on väljasurnud palju imetajaid - (mammut, karvane ninasarvik) ja linnuliike (dodo, moa) . Mitmete loomade väljasuremist seostatakse inimese üha kasvava mõjuga planeedi mõjustikule.

Kvaternaar

Period: 2 BCE to 1 BCE

Homo sapiens

1 BCE

Homo Sapiensi pealmine eelkäija oli Homo Heidelbergens. Homo Sapiensi esivanemad hakkasid läbi tegema anatoomilisi muutusi, sealhulgas peaaju suurenemine ja anatoomiliselt kaasaegsem välimus kolju ja lõualuu piirkonnas. Homo Sapiensi arengut iseloomustas keele ja kultuuri tähtsuse kasv. Homo Sapiensid olid suutelised edastama teadmisi, kogemusi ja oskusi järgnevatele põlvkondadele. Kultuuriline evolutsioon võimaldas edasi areneda tehnoloogial, keelel, kunstil ja ühiskondlikel struktuuridel.